Kolmapäeva õhtul avanes dokumentaalfilmifestival Docpoint. Saalitäis kannatlikku rahvast ootas veerand tundi midagi tähenduslikku ja olulist. Ära tasus – see algaski. Esimest korda Sõpruse kino ajaloos ei vihutud revüütantsu mitte linal, vaid otse meie ees. Sama ootamatult, kui tüdrukud vaatajate ette jooksid, liuglesid nad ka saalist välja ja pimedaks jäänud kinos hakati pisitasa avama selle barokselt kummalise ja kõigi maitsete piiril balansseeriva kunstivormi väiksemaid saladusi.