Rakvere teatri juht Joonas Tartu innustab inimesi kultuuri tarbima, kuid tema hinnangul on ohtlik nähtus, et teoreetikuid ja praktikuid nii teatritest kui ka ametkondadest ei soovi kultuurimõttetalgutest osa võtta või käivad seal vaid viivuks.
Rakvere teatri juht: inimene on kultuurile ja teatrile alati lähedal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mida põnevat kuulsite enda jaoks mõttetalgutel «Teater :| väärtus»?
Kõige üldisemalt öeldes olen seisukohal, et tegemist oli vajaliku ja hea üritusega: mõtlema panev, arendav, edasiviiv jne.
Üldse mitte ülbitseda üritades võin öelda, et enda jaoks midagi väga uut ma ei kuulnud. Kindlasti ei mõtle ma seda negatiivses värvingus, et mahavisatud aeg. Uus, põnev vms ei olnud ju ka eesmärk. Eesmärk oli võtta aega ja mõelda teemal teater.
Miks? Mis on selle nähtuse, kui nii võib öelda, väärtus jne. Sellised arutelud ja ajavõtmised on kindlasti vajalikud ja tervitatavad ning tervendavad.
Põnev oli näha, et inimesed on endiselt sel teemal kirglikud. Samas oli äärmiselt kurb tõdeda, et panustama oli tulnud üpris vähe inimesi ning tänaste otsustajate hulgast (ma ei mõtle vaid kultuurivallas, kutsuti väga laialdaselt) oli kohal vaid väga üksikud. Ja needki vähemalt osaliselt vaid viivuks.
Ma mõtlen siin nii teoreetikuid kui ka praktikuid nii teatritest kui ka ametkondadest. Olen siin kompromissitu ja ütlen, et see on kahetsusväärne ning kindlasti asi, mille osas peaksid paljud väga enesekriitiliselt peeglisse vaatama. Eriti enne seda, kui kuskil midagigi negatiivset ütlema hakatakse.
Kas oli midagi sellist, millele kohe alla kirjutaksite ja nõustuksite ning miks?
Ma olen väga nõus ja kirjutan kohe alla sellele, et meil on vaja laiapõhjalist ja sisulist arutelu nii üksikumatel kui ka üldistel teemadel: teater - kultuur - ... - ...!
Millised on tänase teatri suurimad probleemid ja kas on olemas võimalikud lahendused?
Probleeme nagu ka rõõme on teatris nagu ka teistel kultuurialadel ning ka kõigis muudes valdkondades palju. Üldiselt ütlen, et teater on heal tasemel, aga kui me tulevikus õigeid samme ei astu, siis ei pruugi see teatud aja pärast enam nii olla.
Tänaseid probleeme ei saa siia lühidalt kirja panna, sest see annaks väära ning pealiskaudse pildi, mida ma kindlasti ei soovi.
Kui siiski midagi öelda, siis ütlen väga üldiselt, et vaja on tervikpilti, visiooni, eesmärke, dialoogi, kommunikatsiooni, koostööd - siia juurde, ausust, arukust, õiglust jne ning seda kõike nii kõige kitsamas kui ka kõige laiemas tähenduses.
Lahendused? Minu moto: on probleem, on ka lahendus. Vaja vaid aega võtta ja õiged inimesed kaasata ning lahenduse leiab.
Kas olete kodumaise teatri suunas kuulnud kriitikat, millega üldse ei nõustu? Näiteks?
Ma ei ole kodumaise teatri kohta kuulnud tõsiseltvõetavat kriitikat, millega ma ei nõustu. Ikka öeldakse igasugu asju, aga need on siis kas tõsi või ei vääri tähelepanu.
Mida arvate väitest, et «teatrijuhid ei julge eriti avalikult sõna võtta ja teatrid ei suuda eriti midagi uut pakkuda» ja mitte ainult enda teatri vaatenurgast?
Sisuliselt arvan, et on väga ohtlik, kui inimesed ei julge sõna võtta ja rääkida, kui peaks. Mina ei taha sellises riigis elada! Kas ma arvan, et väide on tõsi? Ma ei ole seda mitte kunagi mitte ühegi teatrijuhi, mõne muu juhi, kultuuritegelase või üldse kellegi käest otse küsinud. Seega ei saa ma väita ei üht ega teist.
Kui vaadata, mis meie ümber toimub, kui palju skandaale, jamasid, segast, ebaõiglast, kahtlast jne ja kui vähe selle kohta midagi arvatakse ning kui väike ja kellest koosneb arvajate ring, siis see paneb paratamatult mõtlema, et miks - kardetakse? Ei hoolita? Ei osata? Ollakse mugavad?
Kas ja kuidas oleks võimalik teatrit inimestele lähemale tuua ning milline on see suhe Teie hinnangul praegu?
Usun, et kedagi ei ole vaja ja ei tohigi kuskile tuua või viia. Inimene on kultuurile ja teatrile alati lähedal. See ei olegi probleem. Probleemid on mingitel teistel tasanditel.
Kuidas hindate Jaak Alliku arvamust, et «riik võiks rahastamisega mõjutada teatrite repertuaari»?
Jaak Allik ju ei ütle, et riik võiks rahastamisega mõjutada repertuaari, vaid küsib, kas teatud asju ei peaks Eestile, meile kasulikumalt - ma ei mõtle majanduslikku kasu - tegema.
Kas meil on vaja oma kunstitegijate ellujäämist? Jah muidugi on! Eesti riik ei ole siia saabuvad investeeringud ja minu lastel ei ole siin siis hea elada, kui me oleme rongide ristumispaik, vaid siis, kui me oskame mõelda, luua jne ja selle aluseks on kahtlemata muuhulgas oma kultuur.
Vastasel juhul oleme lihtsalt koloniaalmaa - raha ja higi doonor, mille suurim loodav väärtus on põldudele ehitatud plekk-karpides kokkupandavad vidinad, mis siit kaugele ja kellelegi kolmandale ära viiakse. Kusjuures õhtul ei ole kuskile mujale, kui poe taha minna!
Jah muidugi, kui majandus ei arene, on kõike muud raske või võimatu saavutada, kuid majandusliku heaolu saavutamise aluseks on haridus, kultuur jne (muidu me lihtsalt ei oska). Kõik on omavahel seotud ja üks ei saa teiseta. Selle peale peaksime rohkem mõtlema!
Mida sooviksite antud teemal ise lisada?
Tarbige, tarbige, tarbige - kultuuri. Looge! Mõelge ja julgege välja öelda!