Kuidas rääkida maksuametnikuga luulest

, kriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Trumbo"
"Trumbo" Foto: Kaader filmist

Tänavu möödub ümmargune arv aastaid sellest, kui Majakovski leidis, et maksuametnikuga luulest rääkida on mõttetu, ja kui seda allegooriat arendas muusik Billy Bragg, sotsialist. Nende vahele mahub lugu Dalton Trumbost, ühest oma aja kõige enam teeninud stsenaristist, keda riik karistas sõnavabaduse eest ja kes ei leidnud seetõttu Hollywoodis vahepeal tööd, võitis aga ometi mitu Oscarit.

Kui «Trumbo» stsenarist John McNamara produtsent Kevin Brownile Trumbost kõneles, ei arvanud McNamaragi, et sellest keegi Hollywoodis filmi tahaks. Lugu on ju poliitiline, Hollywoodist, ei toimu nüüdisajal, märulit ei lööda ja peategelane on kommunist. Brown ütles aga, et see on ilmselt vägevaim Taaveti ja Koljati lugu, mida ta on kuulnud, ning erinevalt paljudest tõsielulugudest õnneliku lõpuga.

Trumbo noor tütar küsib filmi alguses isalt, miks too on kommunist, ja kui isa on, kas siis temagi. Kui sul on koolis lõunaks kaasas võileib, aga ühel teisel õpilasel ei ole midagi, mida sa siis teed, küsib Trumbo. Jagan, kostab tüdruk. Kommunist, konstateerib Trumbo.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles