Õudne ja lõbus

Mart Juur
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Indrek Hargla «Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus» esikaas.
Indrek Hargla «Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus» esikaas. Foto: Repro

Aasta 1419. Tallinnas leiavad aset võikad veretööd. Hulk inimesi leiab jubeda otsa, kõik need surmad näivad olevat seotud Rataskae­vu tänaval asuva kummitusmajaga.

Linnas luuravad kõhedus ja hirm, kuni apteeker Melchior Wakenstede mõistatuse lahendab, paljastades inimliku kurjuse, mis end müstikaloori taga peidab. Niisugune on lugu, mida «Rataskaevu viirastus» jutustab. Raamat haarab lugeja kaasa, kerib põnevust kuni lõpuni, täpselt nõnda, nagu toimis apteeker Melchiori sarja avateos «Oleviste mõistatus».

Eesti kriminaalkirjandus pole pärast Harglat enam endine. Need raamatud avavad uksi, toovad värskeid tuuli ning tõestavad, et osatakse ka siinmail põnevust luua. Mõnedki eestlased on kriminullidega kätt proovinud, juba väsimatu ­Eduard Vilde produtseeris lugusid musta mantliga meestest, ometi jäid tulemused üpris tagasihoidlikuks.

Kriminaalromaan pole lihtsalt terav süžee ja nutikas intriig, sama olulised on värvikas miljöö, huumor ja meeldejääv peategelane. Nagu jäävad meelde Sherlock Holmes, kohtunik Di, detektiiv John Rebus. Hargla kangelane pole neist kehvem. Melchior on hakkaja ametimees, keda õnnistatud nutikuse, vapruse ja naljameelega, kuid tal on ka oma nõrkused ja hirmud. Igati õnnestunud karakter, kes lugejale ruttu armsaks saab.

Kõrvaltegelased on samuti kenasti maalitud: apteekri naine Keterlyn, kohtufoogt Wentzel Dorn, munk Hinricus, seegivaene Rinus Götzer ja teised. Ega me täpselt tea, missugune oli keskaegse inimese maailmapilt, stiilsed portreed mõjuvad igatahes usutavalt.

Hargla on suurepärane intriigimeister, kes valitseb tempot ja faabulat. Süžee üllatab hoogsate sööstude ja ootamatute pööretega. Autor poetab heldelt detaile ja vihjeid, ükski neist pole tarbetu, finaalis sõlmitakse otsad. Meeldivalt tihe, läbikomponeeritud lugemine.

Eelnimetatud vooruste kõrval leidub raamatul veel väärtusi. Kirjanikku võib võrrelda arheoloogiga, kes kaevab mälukihtide alt välja põlise hansalinna ja legendid. Rataskaevu tänav ja teised vana Tallinna tänavad, kõik need tornid ja müürid – Harglat lugenuna hakkad Tallinna teise pilguga vaatama. Eriti praegu, mil vanalinnast on saamas turismiobjekt ja kinnisvaraturg, kus eestlased võõrastele ruumi teevad. Kõlab pateetiliselt, aga tõsi: tänu apteeker Melchiorile saame killukese Tallinna tagasi.

Traditsioon, kuhu Hargla romaanid asetuvad, osutub kriminaalkirjandusest märksa avaramaks. See mahutab gootikat ja ulmet, õudust ja kelmilugusid, intelligentset ajaviidet ja klassikalist ajalookirjandust. Kohalikus kontekstis meenub Jaan Kross, kes romaaniga «Kolme katku vahel» (aga kindlasti ka «Mardileivaga») vanast Tallinnast ja Eesti keskajast justkui isikliku kapsamaa tegi.

Hargla siseneb klassiku territooriumile võluvalt ja loomulikult, ta ei rüüsta ega lammuta, lihtsalt tema stiil on teistsugune, õudne ja lõbus. Ometi tundub mulle, et Hargla loodud Tallinnas võiks ka Kross end koduselt tunda.

Raamat

Indrek Hargla
«Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus»
Varrak, 2010, 286 lk

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles