Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Nädala album. Olematute filmide muusika

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Wolfredt | FOTO: Kuvatõmmis
Wolfredt- Neverno | FOTO: Kuvatõmmis
Erki Pärnoja | FOTO: Kuvatõmmis
Erki Pärnoja- Himmelbjerget | FOTO: Kuvatõmmis

Erki Pärnoja

Himmelbjerget

Erik Lindström Music 2015

Hinne: 5

Wolfredt

Neverno

Seksound

Hinne: 5

Nädala väljapaistvama albumite koosluse moodustavad kaks kodumaistest indie-bändidest tuttavat sooloalbumit. «Himmelbjerget» on Erki Pärnoja, laiemale avalikkusele tuntud kui Ewert and The Two Draggonsi kitarristi ja laulukirjutaja esimene sooloalbum. «Neverno» taga on aga indie-ansambli Pia Fraus trummimees Margus Voolpriit ehk Wolfredt. Wolfredti jaoks on kõne all olev juba tema teine sooloüllitis. Kumbki muusik on pisukeste mööndustega mänginud kõik instrumendid ise sisse.

Sarnasusi on ka sisulisi. Mõlemad plaadid on puhas instrumentaalmuusika. Sõnadelt on võetud nende jõud sellega, et neid ei olegi, on ainult puhas emotsioon: muusika. Mõlemal juhul ehitub muusika hüpnotiseerivatele kordustele, mille pinnalt luuakse dünaamikat ja liikumisi. Maalitakse maastikke. Mõlemad plaadid on täis filmimuusikat filmidele, mida ei ole olemas. Siin on lugusid, mis sobituks hästi taustaks sisutihedale pildireale, kui ka lendutõrumispuhanguid, mis võiksid võtta kandva rolli lakoonilisema pildi all.

«Neverno» on pisut süngem, ebamaisem. Siin on jõuballaade, müramaastikke, kündmist ja avastamist, ning on tunda rohkem arvuti puudet ja ameerikat. «Himmelbjerget» on skandinaavialik helgelt melanhoolne reverbipopp üliilusate meloodiatega. Võiks öelda lausa supermeloodiatega. Sellised, mis kohe ei lase sind lahti: tahad neid ikka ja jälle endast läbi lasta. Eriti kipuvad nad hõlma just albumi avaloos – nimloos  ning kolmandas, svengrünberliku süntesaatoritämbri ja meloodiajoonisega palas «Natten i Grottan» («Koopaöö»). See lugu räägib pimedast koopast valgusesse sisenemisest. (Või kes ütleb, et miks ei võiks see just olla nii?!) Koobas on üsa, kus küpsetakse. Koobas ongi pime koht, kus võetakse hoogu, et valguse kätte kutsutud saada. Erki on ka ise öelnud, et see album sündis kahe kuuga, aga küpses üle viieteistkümne aasta. Just siin maalitud alkeemiline maastik, meloodia ja sillerdavad süntesaatoriarpedžod teevad sellest ideaalse sündimise muusika. Kui antaks vaid valida.

Tagasi üles