Kipume rääkima teatriuuendusest peamiselt sõnateatri kontekstis, Toominga ja Hermakülaga seoses. Ent sama tegid Mai Murdmaa ja värske riigi kultuuri elutööpreemia laureaat Ülo Vilimaa ka balletiteatris, esimene Vanemuises, millega ta jäi seotuks ligemale 40 aastaks, teine Estonias.
Tantsijana alustanud Vilimaa – tema 1963. aasta debüütrolli Paganini kohta kirjutas Lea Tormis, et Eesti balletilava pole seni näinud meestantsijat, kes oleks ühtaegu nii virtuooslik, mõtestatud ja hingestatud – laiendas peagi oma ampluaad ka tantsuloome suunas. Eeskätt lühiballettide õhtutega «Kontrastid» (iseäranis «Kontsert mustas»), «Maalid», «Käed» ja «BCD» tuulutas ta 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses klassikalisele balletile orienteeritud jäika tantsulist mõtlemist. Tulemuseks oli süžeekesksusest vabastatud abstraktsem, impressionistlikum ja plastilisem tantsukunst, mis vastas paremini tänapäeva inimese maailmatunnetusele ja kandis sarnaselt Murdmaa tehtuga vähem või rohkem edasi sõjaeelse vabatantsu traditsiooni.
Vilimaa tolle aja tantsudes moodustavad muusika, liikumine ja kujundus harvanähtava terviku, mis loob laval väga erilise atmosfääri. Tema lõputuks inspiratsiooniallikaks oli muusika, ent tema töödes peegelduvad sageli ka kauged kultuurid ja kujutav kunst, süveneb huvi ürgse omakultuuri ja selle arhetüüpide vastu, mis leiavad eredaima väljenduse näiteks «Kodalastes» (balletiõhtu «Kõrvalised» osa) – ka säilinud filmikatked annavad edasi selle lavastuse intensiivsust – või «Tiinas».
Väga huvitav võiks olla Vilimaa loomingu vaatlus laiemas rahvusvahelises, näiteks 1960ndate ameerika modernballeti kontekstis. Katustel tantsis ta igatahes mitu aastat varem kui ookeanitagune klassik Trisha Brown. Ka tantsufilm «Inspiratsioon» (operaator Jüri Sillart on selle kongeniaalselt üles võtnud), mida on uuemal ajal tänamatult vähe näidatud, sisaldab väga põnevaid Arvo Pärdi varajasema muusika tõlgendusi. Loodetavasti jõutakse ükskord ka Vilimaa tantsudest rääkiva monograafia ilmumiseni.