Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Nädala plaat. Soe plaat külmalt maalt

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Junior Boys | FOTO: Kuvatõmmis
Junior Boys- Big Black Coat | FOTO: Kuvatõmmis

Junior Boys

Big Black Coat

City Slang

Hinne: 4

Ei tea, mis lahti on, aga Kanadast tuleb regulaarselt põnevat muusikat. Vaevalt see juhus on. Junior Boys ei ole küll teab mis uus bänd, tegelikult kogunesid nad juba möödunud sajandi lõpus. Esialgu olid kahekesi Jeremy Greenspan ja Johnny Dark (need on muide pärisnimed), aga Dark läks üsna alguses minema ja Matt Didemus tuli asemele. Nii jäigi.

Junior Boys on kuulus, aga mitte ülemäära. Kui nad Eestisse tuleksid, siis ei oleks tegu lauluväljaku või suurhalli bändiga, vaid pigem sellise keskmise klubi artistiga. Ja muide, nad ongi Eestis käinud, Von Krahli baaris. Neli aastat tagasi.

Junior Boys plaadistab võrdlemisi regulaarselt, aga mitte liialt sagedasti. «Big Black Coat» on neil alles viies album, mis ilmus pärast viieaastast pausi. Ega nad vahepeal ka niisama ei passinud, Greenspan näiteks aitas selliseid artiste nagu Caribou ja Jessy Lanza ning kõik tuli väga kenasti välja.

Mulle on Junior Boys alati sümpaatne olnud. Nad on selline electro-popi bänd, kellest võib jääda mulje, et muusika on kuidagi mitte ülemäära komplitseeritud ja liiga ludinal voolav, sellega saaks igaüks hakkama. See mulje on petlik. Lihtsat muusikat on tegelikult väga keeruline teha, kuigi keerulist muusikat pole alati lihtne teha. Moodsa tehnikaga ei ole mingi probleem lihtsat keeruliseks keerata, paar produtsenti saaksid sellega hästi hakkama. Aga eks katsu väljenduda lihtsalt, kuid poeetiliselt. Püüa olla siiras, mitte sarkastiline. Räägi olulisest, aga ära liialda. Raske. Junior Boys aga tuleb toime.

«Big Black Coat» on ilmsete r’n’b-mõjudega elektroonika. Ei söandaks öelda, et sajaprotsendiline tantsumuusika, aga seal kohtab lisaks 80ndate sündipopi mõjudele ilmselgeid ja mõnusaid detroit techno ning isegi post-disco elemente. See on vaimukas ja intelligentne, ning mis eriti huvitav, kuigi otseselt ega isegi kaudselt nalja ei tehta, hõljub plaadi kohal mõnusa huumori vari. Greenspan hakkab tavaliselt käega vehkima, nagu peletaks tüütut kärbest, kui mõni ettevaatamatu muusikaajakirjanik hakkab talle mõjutusi üles lugema. Mis on muidugi väga vahva, ja ma ei saa saa kuidagi lisamata jätta, et plaadi avaloo «You Say That» idee ja struktuur on Gil Scott-Heronilt. Ja et Greenspani enda lemmikbänd on 10cc. Ja et plaadil on ka üks kraftwerkilik kaver, natuke ootamatult Florida valge souli mehe Bobby Caldwelli 1978. aasta hitist «What You Won’t Do For Love».

«Big Black Coati» tasub võimalusel kuulata keskmisest natuke valjemini, nii tuleb eriti hästi esile kristallpuhas saund, mis pakub delikaatselt võimalusi nii mateeriale kui ka teadvusele.

Tagasi üles