Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ryoji Ikeda universumi sisekaemus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ryoji Ikeda (1966) «supersümmeetria», 2014. Audiovisuaalne installatsioon. | FOTO: EKM

Kas juhuslikkusest saab sündida kord? Jah, kui juhuslikele nähtustele rakendada  valikukriteeriume. Nii juhtuski, et külastasime sõbraga Kumus Ryoji Ikeda näitust «supersümmeetria», mille juhuslikult seal kandis liikudes avastasime.

Ryoji Ikeda (1966) «supersümmeetria», 2014. Audiovisuaalne installatsioon. | FOTO: EKM
Ryoji Ikeda (1966) «supersümmeetria», 2014. Audiovisuaalne installatsioon. | FOTO: EKM
Ryoji Ikeda (1966) «supersümmeetria», 2014. Audiovisuaalne installatsioon. | FOTO: EKM
Ryoji Ikeda (1966) «supersümmeetria», 2014. Audiovisuaalne installatsioon. | FOTO: EKM
Ryoji Ikeda (1966) «supersümmeetria», 2014. Audiovisuaalne installatsioon. | FOTO: EKM

Sügavamalt tegeleb juhuslikkusest korra loomisega aga Universum ise, seda nii füüsika kui ka bioloogia fundamentaaltasemel. Ikeda näituse esimeses saalis kogeme seda võimsalt: peadlõhkuvate helide ja valguste taustal sihitult ringi hulpivad osakesed koonduvad ikka ja jälle korrapärasteks mustriteks. Midagi on sündimas! See midagi on tajutav reaalsus, meie maailm, juhuslikkuse vahust välja nopitud korra saared.

«supersümmeetria» alguses esitatud algtasandi juhuslikkus on üpris karm ja oma sihituses natuke hirmutav. Korra saared annavad sealjuures vajalikku lohutust ja lootust, tekitades tunde, et maailma asjadel on suund ja sisu. Selle karmi juhuslikkuse taustal võiks koguni julgeks nimetada füüsikuid, kelle hulgast paljude leib on püüdlus algtasandile võimalikult lähedale pääseda ja sellest aru saada, seal matemaatilist korda näha.

Selline matemaatiline kord ei kirjelda mitte ainult korra saari, vaid ka juhuslikkust ennast, andes Universumist tervikliku ja harmoonilise pildi. Juhuslikkuse ja korra seose taga on tõsiasi, et iga osake ja selle käitumine allub kindlatele seaduspäradele. Püüdu neid seaduspärasid kirjeldada näeme teises saalis: osakeste põrgete mõõtmine, nende liikumise ja kokkupõrke tulemusel tekkinud uute osakeste kvantifitseerimine, ikka ja jälle – andmeid on vaja palju, graafikud ja tõlgendused kümnetel ekraanidel pidevalt jooksmas.

Selgelt on selle saali otsene inspiratsiooniallikas Suur Hadronite Põrgati (LHC, Large Hadron Collider) CERNi osakestefüüsika keskuses Šveitsis, kus iga päev uuritakse miljardeid osakeste põrkeid.

Ühe komponendi on Ikeda oma tööst aga välja jätnud. See on inimene. Erinevalt CERNist, kus töötab tuhandeid teadlasi, on Ikeda meile esitanud kiretu ülevaate protsessist, mille käigus reaalsuse vundamendiks olev toores juhuslikkus ja sellest tõusev korrapära saavad elegantse teadusliku kirjelduse. Inimene on siin lihtsalt osa info mõõtmise ja töötlemise protsessist, tema enda tujud ja kired ei ole määrava tähtsusega. Siin haakub «supersümmeetria» mõttega, et mõistuslik elu on loodusnähtus, mille abil Universum end mõtestab. Ikeda näituse külastamine on tore võimalus Universumi sisekaemusesse panustada.

Märkus: Supersümmeetria on füüsikateooria, mida peetakse kvantfüüsikat ja üldrelatiivsust ühendava nn Kõige Teooria võimalikuks osaks. Teooria ennustatud suure massiga elementaarosakesi, «superpartnereid», otsitakse ka CERNis.

Tagasi üles