Luulehetk – hetk luules

Viiu Härm

nüüd läheb päevi nagu kurja tuult

mis eest ei leia varju ega püsi

neis viimne ohe haihtub paokil suult

ja elu mõtet nendelt ma ei küsi

ent peitub õelamaski keerises

hetk hetkeks täielikult tuulevaikne

ja minus selles aras teelises

kes juba kahekeelne kahepaikne

on jälle südames üks tunnistus

kui mõttesse jään käed on jõude süles

ning leian enda vaikses tunnis kus

kõik tuleb mulgi tunnistada üles

ma tunnistan et elulgi on hind

ja tasuma pead nii kuis küsitakse

ma ütlen elu pole petnud mind

kuid ta on küsind hingevõtvaid makse

Viiu Härmi (1944) 13. augustil 1977 kirja pandud pealkirjata (tema 1973. aastal ilmunud esikkogu oli samuti «Pealkirjata») luuletus väljendab tunde- ja mõtteimpulsiivsust, mis on olnud üks Härmi luule tunnusjooni. Ilma suure algustähe ja kirjavahemärkideta ning siiretega «ega püsi / neis», «tunnis / kus kõik») luuletus nagu rõhutaks, et tegemist on ühtsest eluvoost välja lõigatud või peatatud (äratundmis)hetkega. Luulekogus «Sina, jõgi» (1984), mille kaasautoriks fotodega Peeter Tooming, väljendab sedasama «väljalõiget» ainult kolmest reast koosnev luuletus: «Peata oma peegeldus voolvas jões. / Või ajas. / Igavikku on tunda.» Viiu Härmi enda kommentaar: «Selles on koos kogu mu elutunnetus. Tarvitseb vaid voolava vee ääres seisatada, näha iseenda liikumatut peegeldust ja lausa füüsiliselt tunda, kuidas voolab edasi aeg... See on mulle väga omane tunne.»  Südametunnistus on kohtumine iseendas peatatud hetkega.