Ajavaim plakatis: sõnum kunstniku noorusajast

, kunstiteadlane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siima Škopi näitus Tallinnas Õpetajate Majas. Tütarlaps plakatilt «Noorsoo suvepäevad».
Siima Škopi näitus Tallinnas Õpetajate Majas. Tütarlaps plakatilt «Noorsoo suvepäevad». Foto: Toomas Tatar

Siima Škopi mullusuvist 95. sünnipäeva tähistav, kujundusgraafikute liidu korraldatud näitus kujunes mälestusnäituseks: 11. veebruaril kunstnik lahkus. On tore, et ta sai näituse tegemisele kaasa elada, kuigi mitte avamisele tulla.

Škopi nimega seostuvad kohe Hans Christian Anderseni «Pöial-Liisi» (1955), Jakob ja Wilhelm Grimmi «Lumivalgekese» (1958), «Vahva rätsepa» (1963) ning mõne teise muinasjutu värvikad illustratsioonid, ehkki ta illustreeris aastail 1947–1995 rohkesti muidki raamatuid. Tema plakatid ei tule suuremale osale inimestest vahest meeldegi, sellele žanrile ollakse harjunud mõtlema kui millelegi ainult tänase päevaga seotule, mis homme rändab kuulutustulbalt prügikasti. Kuid plakat kuulub juba juugendajastust suurde kunsti žanrina, millel on oma ülesanded ja mängureeglid ning mis väljendab kontsentreeritult ajastu stiili ja vaimu.

Plakati juurde suunas Škopi Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis õppimise ajal Adamson-Eric, kes märkas graafikaõpilase head joonistusoskust. 1947. aastal võitis ta konkursi üldlaulupeo ja rahvakunstiõhtu plakatitele, plakatitest koosnes ka tema diplomitöö 1948. aastal. Nähtavasti vastas tema kompositsiooni-, joonistus- ja maalioskus niivõrd hästi tolleaegsele realisminõudele, et ta võeti kohe kunstnike liidu liikmeks. Neis oskustes võib veenduda praegusel näitusel, kus on väljas plakatioriginaalid kunstniku kogust 1940. aastate lõpust 1960. aastate alguseni.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles