Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kumul on täna sünnipäev, seda ei juhtu iga päev

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kumu uus püsinäitus «Konfliktid ja kohandumised. Nõukogude aja Eesti kunst (1940–1991)». Fotol kuraator Anu Allas seismas Ludmilla Siimu maali «Kollane valgus» taustal. | FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS
Kumu uus püsinäitus «Konfliktid ja kohandumised. Nõukogude aja Eesti kunst (1940–1991)». | FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS
Kumu uus püsinäitus «Konfliktid ja kohandumised. Nõukogude aja Eesti kunst (1940–1991)». | FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS
Kumu uus püsinäitus «Konfliktid ja kohandumised. Nõukogude aja Eesti kunst (1940–1991)». | FOTO: Liis Treimann
Kumu uus püsinäitus «Konfliktid ja kohandumised. Nõukogude aja Eesti kunst (1940–1991)». | FOTO: Liis Treimann
Kumu uus püsinäitus «Konfliktid ja kohandumised. Nõukogude aja Eesti kunst (1940–1991)». | FOTO: Liis Treimann

Kumu saab täna kümme. Kas tõesti kümme, arutasime kolleegiga. Küll aeg ikka lippab. Nagu 20 aastat oleks Kumu olnud. Kas see on hea või halb, et arvaks nagu rohkem, arutame kolleegiga edasi. No ikka vast hea, jõuame ühisele nõule, järelikult pole ära tüüdanud.

Ühtlasi muutub ka muuseumi neljanda korruse püsiekspositsioon. Kuraator Anu Allas on koostanud näituse «Konfliktid ja kohandumised. Nõukogude aja Eesti kunst (1940–1991)». Näitusele sisse astudes kohtume uhke sotsrealismiga ja välja astudes jätame hüvasti juba ambivalentsema olekuga postmodernistlike maalikunstnikega – niimoodi viib tee läbi ruumi ja aja.

Võrreldes eelmise ekspositsiooniga on lisandunud foto- ja videomaterjali pluss mõned ajastule mäluperspektiivist tagasivaatavad tööd – näiteks Kristina Normanilt, Marge Monkolt ja vene rühmituselt Chto Delat?

-Anu Allas, eelmine püsiekspositsioon käsitles samuti nõukogude aega, kas nõukogude aeg ongi siia nüüd nagu naelutatud?

Ei ole (Naerab.) Kindlasti hakkab see ajas ettepoole nihkuma. Tegelikult võiks juba praegu panna püsiekspositsiooni nii 90ndaid kui nullindaid. Alguses jagunesid püsiekspositsioonid nii, et on klassika, mis algab 18. sajandiga ja lõpeb II maailmasõjaga, ning nõukogude aeg. Kuna esimene nõukogude aja ekspositsioon põhjustas nii palju elevust ja kriitikat, siis otsustasime, et teeme ühe versiooni veel nõukogude ajast. Aga siit edasi tuleb ilmselt need kaks korrust ka ümber jagada, osa siinsest kunstist läheb alla ja siia tuleb 90ndaid juurde.

-Eelmine ekspositsioon, ütlesite, põhjustas kriitikat ja elevust. Ma ise ei mäletagi seda kümne aasta tagust olukorda nii täpselt, milline see oli?

Need olid üliemotsionaalsed hetked. Kõigi elavate eesti kunstnike hulgas oli pinge väga kõrgele kruvitud – kes on sees, kes väljas? Palju pahandamist põhjustas nii see, et kõigi tööd ei olnud ju väljas, kes seda olid lootnudki, ka see, et eelmise püsiekspositsiooni kuraator Eha Komissarov oli pannud esimesed kaks saali tihedalt sotsrealismi täis.

Osal tekkis sotsrealismi kohta küsimus, et kas see on üldse meie kunst ja kuidas me seda niiviisi nüüd näitame, või et see pole üldse mingi kunst ja võib-olla tuleks see üldse välja jätta jne. Oli emotsionaalne aeg ja sellisel hetkel polnud kindlasti võimalik üldse teha ekspositsiooni, mis oleks kõigile meeldinud.

- Kas praegu on see võimalik?

(Naerab.) Ilmselt ei ole. Kuigi ma ei usu, et see praegu nii suuri kirgi tekitab või tekitaks. Mul on see hästi meeles, kuna töötasin just äsja läbi tolleaegse meediamaterjali. Ei usu, et keegi hakkaks tänapäeval neist asjadest üldse nii pikalt ja põhjalikult kirjutama. Pole enam nii suur teema.

- Ilmselt sel ajal mängis kaasa ka asjaolu, et muuseum tuli, uus asi, ootused sellised ja sellised, aga praeguseks ollakse Kumu olemasoluga harjunud ja emotsionaalne nivoo on tasakaalustunud.

Töömehed müristavad vahepeal oma aparaatidega, sest käib ju kibe näituse ülespanemise töö. Liigume ühest kohast teise. Üritame jutujärge üles võtta, aga näituse ülespanek helifoonina võtab oma.

Eelmise näitusega kaasnes teadmine, et ehkki nimi viitab püsinäitusele, on tegemist siiski millegagi, mis vahetub. Nüüd on see ka näha – näitus vahetubki. Seega, kui kellelegi tundub, et ta on välja jäetud, ei tähenda see, et nii jääbki. Tegu on ühe versiooniga eesti kunstiajaloost, mis on ikkagi ühe inimese otsustatud.

- Jah, kunstnikul on see lohutus, et ta on ainult ajutiselt välja jäetud, mis on muidugi lohutav?

Jah. (Naerab.) Praegu ei ole, aga järgmises väljapanekus kindlasti on.

- Kelle töid kunstnikest kõige rohkem on?

Võtsime lõpuks vastu sellise tasakaaluprintsiibi, et üle kolme pole kedagi. Kuna oleme viimased kuud tegelenud peamiselt väljajätmisega, siis on üht-teist võrreldes algse ideega muutunud. Alguses oli ju kõike hästi palju planeeritud, kui aga kohtud ruumiga, tulevad kohe korrektiivid. Mu kujundajad küll süüdistasid mind, et Leonhard Lapinit on liiga palju või Jüri Palmi või Malle Leisi või Raul Meelt on liiga palju, aga nüüd on juba kord majas.

-Subjektiivsus tuli endas siis maha suruda?

Ei, ma ei surunud. Ehkki muidugi, ma saan aru, et näitus pole sellest kunstist, mis mulle meeldib, vaid ikka tasakaal peab olema.

-Midagi ilmselt meeldib ka.

Kõik, mis väljas on, meeldib. Kuigi see on paratamatult subjektiivne, teisiti pole lihtsalt võimalik.

-Saan aru, et kõik tööd ei pärine EKMi arhiivist?

Mõned on mujalt ka. Aga üldiselt see oli põhimõtteline otsus. Ehal (Komissarov – toim) oli eelmise ekspositsiooni puhul rohkem töid väljast – ka erakogudest. Praegu oligi valik, kas näidata ainult teoseid meie oma kogust või võtta ka mujalt. Meie oma kogud on nii suured ja nad on ainult selleks kogutud, et neid ka näidata, kuid paratamatult on sealt midagi ka puudu, aga kui on puudu, siis on puudu – sel juhul me lihtsalt ei näita. Aga oma kogudest täidame ära nii ruumi kui katame teemad. Mõne erandiga, näiteks see Ilmar Malini Lenini-töö. See on lihtsalt nii efektne, et ei raatsinud välja jätta.

-Põhiküsimus: näituse kontseptsioon?

Algus ja lõpp on kronoloogilised. Vahepeal – ütleme 50ndad–80ndad – selles osas ranget kronoloogiat pole, pigem teemapõhisus. Mind huvitas eelkõige kunstniku suhe keskkonda. Kui valitseb sotsrealism, on suhe selline konfliktne ja valuline – kunstnikule surutakse midagi peale, mida ta peab tegema. Näituse nimi on «Konfliktid ja kohandumised».

Alguses on konflikt, mille järel tuleb kohandumine – sotsrealismi kaanonit hakatakse moderniseerima, kunstnikud kohanevad sellega; siis toimuvad keskkonnast ärapöördumise hetked, mille jooksul kunstnikud ei taha keskkonnast midagi teada, loovad oma maailmu jne. Mulle tundus see hea viis ajalugu grupeerida. Vahepeal asutakse väga kaugel ja siis tullakse jälle väga lähedale. Need näiteks tulevad väga lähedale. (Anu Allas osutab selja taga asuvatele hüperrealistlikele maalidele.)

Loe lisaks: Anu Allas tutvustab kolme tööd uuelt näituselt

KÜMME AASTAT KUMU

-EKM põhikogus on kokku 56 392 museaali, lisaks sellele abikogud 8558 objektiga. Suurimad grupid liigiti: graafika 18 590, maal 8030, skulptuur 1959

-Viimaste aastate publikurohkemad näitused on olnud «John Constable. Victoria & Alberti muuseumi kogudest» (2010), «Hilma af Klint. Abstraktse kunsti pioneer» (2015), «Pidu sinus eneses. Art déco mood Aleksandr Vassiljevi kogust» (2014)

-10 aasta peale kokku on Kumus käinud üle 1,5 miljoni külastaja

-Kumu kunstimuuseumis töötab 42 inimest, kellest peale teadus- ja kuraatoritöö tegijate tegelevad 4 auditooriumiga, 6 haridustööga ja 25 teenindava personalina (muuseumiteenindajad, kassa- ja infotöötajad ning kaupluse klienditeenindajad). Lisaks asub Kumu kunstimuuseumi hoones kogu Eesti Kunstimuuseumi peakontor 66 töötajaga.

UUS PÜSINÄITUS

«Konfliktid ja kohandumised. Nõukogude aja Eesti kunst (1940–1991)»

Aeg:    17.02.16–19.02.20  11.00–18.00

Asukoht: 4. korrus, A-tiib

Uus püsiväljapanek keskendub kunsti ja selle keskkonna keerulistele suhetele. Tuuakse esile ühe ajajärgu erinevad palged ning kunsti muutuvad rollid, mis hõlmavad nii ümbritseva kajastamist, vastuhakku kui ka alternatiivse tegelikkuse loomist.

SÜNNIPÄEV 17. VEEBRUARIL

Erandkorras avatakse Kumu sel hommikul lausa kell 7.00

Kella 7–11 on sissepääs Kumusse tasuta. Kumu pood on samuti avatud alates kella 7st ja omatrükistele soodustus 40% ainult 17.02.

Ajakava

15.00 laste ja noorte muuseumitund «Islandi muinasjutt»

16.00 uut püsiekspositsiooni «Konfliktid ja kohandumised. Nõukogude aja Eesti kunst (1940–1991)» tutvustab Liisa Kaljula

17.00 näitust «Romantiline ja edumeelne. Stalinistlik impressionism Baltimaade maalikunstis 1940.–1950. aastatel» tutvustab kuraator Eha Komissarov

18.00 uut püsiekspositsiooni «Konfliktid ja kohandumised. Nõukogude aja Eesti kunst (1940–1991)» tutvustab kuraator Anu Allas

19.00 näitust «Ants Laikmaa. Vigala ja Capri» tutvustab kuraator Liis Pählapuu

Tagasi üles