Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mustanahalised ja latiinod jäävad Oscari-peol vaeslapse ossa

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
1978. aastal pälvis legendaarne poksifilm "Rocky" kolm Oscarit, selle mulluse järje "Creedi" peaosalisel Michael B. Jordanil polnud kuldmehikesele lootustki. | FOTO: Scanpix

Juba teist aastat pole Ameerika filmikunsti ja -teaduste akadeemia auhinna Oscari nominentide seas ühtegi mustanahalist. Viimane tunnustus tumedama nahatooniga näitlejale läks tunamullu Lupita Nyong’ole parima naiskõrvalosa eest filmis «12 aastat orjana», pärast seda pole neil tähtsamatesse kategooriatesse asja olnud. Olukord on sundinud filmirahvast küsima: kas pole ehk tegu ebaõigluse ja diskrimineerimisega?

Economist kirjutab oma analüüsi põhjal, et mustanahaliste Oscari-võitjate osakaal on üsnagi täpses vastavuses nende osakaaluga kogu Ameerika Ühendriikide rahvastikust. Ent see ei tähenda veel, nagu probleemi polekski. Näitena toob väljaanne legendaarse poksifilmi «Rocky» ning selle mulluse aasta viimase järje – filmi «Creed», mille peaosaliseks on mustanahaline Michael B. Jordan. Esialgne, 1978. aastal valminud film võitis kolm Oscarit, tõsi küll, peaosatäitja Sylvester Stallone auhinda ei pälvinud.

Pea kolmkümmend aastat hiljem läks «Creedi» ainuke nominatsioon… Stallone’ile parima kõrvalosa eest. Michael B. Jordan ja ka režissöör, samuti mustanahaline Ryan Coogler jäid tühjade pihkudega.

Samasugune saatus tabas räppmuusikast pajatavat linateost «Straight Outta Compton», kus pea kõik osatäitjad olid noored ja suhteliselt tundmatud mustanahalised. Oscaritele aga kandideerib film vaid ühes kategoorias: parim stsenaarium (mille autoriks on valged).

«Mõned võivad järeldada, et nominatsioonid peegeldavad filmikunsti ja -teaduste akadeemia institutsioonilist eelarvamust naiste ja vähemuste suhtes,» kirjutab ajakirja Variety toimetaja Tim Gray. «Kuid probleem peitub Hollywoodi peamistes stuudiotes ja agentuurides.»

Ameeriklane toob esile, et Oscari-nominatsioonile kandideeris tänavu 305 filmi. Kui need linateosed peegeldaksid Ühendriikide rahvastikku, oleks valimi tulemus järgmine: ligi 150 filmi naisrežissööridelt, 45 mustanahalistelt, 50 latiinodelt ning mitu tosinat asiaatidelt, seksuaalvähemuste esindajatelt ja puuetega inimestelt. «Tegelikud näitajad moodustasid neist arvudest muidugi vaid murdosa,» nendib Gray.

Tegelikult pole teema Ameerikas sugugi uus. Juba aastal 1956 küsis Variety, miks ei pakuta mustanahalistele paremaid rolle. Aastal 1992 polnud olukord märkimisväärselt parem ja väljaanne luges üles 43 filmi, mille puhul mustanahalised on jäetud kõrvale kesksematest rollidest nii siin- kui ka sealpool kaameraid. Ligi kolm aastakümmet hiljem pälvivad vähemuste loodud filmid küll rohkem tähelepanu, kuid nende osakaal on endiselt väike.

Konservatiivse uudisportaali ajakirjanik Blake Neff usub, et mustanahalised võiksid olukorraga veel suhtelisel rahul olla. Palju rohkem põhjust nurinaks oleks Aasia päritolu näitlejatel. «Hoolimata sellest, et nad moodustavad ligi kuus protsenti Ühendriikide elanikkonnast, on asiaadid saanud alates 2000. aastast ainult ühe protsendi näitlejakategooria nominatsioonidest – ning pole võitnud ühtegi auhinda,» kirjutab Neff.

Sama kirjutab Economist. Musti on Ühendriikide elanikkonnast 12,6 protsenti ja alates uuest aastatuhandest on ajakirja andmeil ligi kümme protsenti Oscari-nominatsioonidest läinud just neile. Vaid kolm protsenti on saanud latiinod, kelle osakaal rahvastikust on 16 protsenti.

Hollywood Reporteri ajakirjanik Scott Feinberg rõhutab sama: süü ei lasu mitte niivõrd akadeemial, kui filmitööstusel tervikuna. Et viimane ei rakenda vähemusi filmides piisavalt, seisab žürii paratamatu raskuse ees, sest sobivaid kandidaate ongi lihtsalt vähe. Seda enam, et parima linateose Oscari nimel võistleb viis filmi ning keegi ei arva, justkui oleks finišisirgele jõudnud teosed vähem väärt kui näiteks «Straight Outta Compton».

«Ning kui see kedagi lohutab, siis «Comptoni» rahvas on üsna heas seltskonnas,» kirjutab Feinberg. Samamoodi lükati auhinnakandidaate vaagides tagasi filmid, millega olid seotud säärased raskekaallased nagu Quentin Tarantino, Ridley Scott, Johnny Depp ja Benicio Del Toro.

Kuid Feinberg teeb ka ettepaneku, mis võiks olukorda parandada: otsuseid filmimaailmas langetagu inimesed, kes on seal parasjagu tegevad ning kursis viimase aja kinematograafiliste ja sotsiaalsete ideedega. «Käes on aeg järjekordseks austusega tehtud puhastuseks,» viitab ta vanemale põlvkonnale.

Tagasi üles