Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Aja auk. «Politseiakadeemia» – osad 1–7

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Politseiakadeemia | FOTO: Kuvatõmmis

Sel nädalal annab põhjust endast rääkida kultuslik lollide naljadega komöödiasari «Politseiakadeemia». Teatavaks sai uudis, et märtsi keskpaigas esineb Tallinnas komöödiakavaga Michael Winslow, kelle kehastada oli filmis tegelane nimega Larvell Jones. Mäletate ju teda – tema imiteeris suuga hääli ja külvas vajalikul hetkel segadust nii omade kui ka vastase leeris.

Teine ja natuke kurvem «Politseiakadeemiaga» seotud uudis saabus ka: nimelt suri 98-aastasena selles filmis mälestusväärset heatahtlikku, kuid dementset komandant Lassardi mänginud soome päritolu George Gaynes. Järelehüüdes kirjutas The Guardian: George Gaynes tegi tobedusest kunstivormi.

«Politseiakadeemiat» valmis aastatel 1984–1994 seitse osa. Nagu enamasti sedasorti järjefilmidega, muutusid need üha viletsamaks, samadest sokkidest väänati välja üha väiksema mustusesisaldusega vett. Sokid said lõpuks puhtaks, ütleme nii. Aga kui sul on puhtad sokid, kas selles on huumorit? Ei ole ju! Huumor on ikka mustades, räpastes, haisvates sokkides, millest võib musta vett välja väänata, palju kulub.

Mäletan korda, mil mu kadunud onu koos ühe teise traktoristiga oli meil kodus lõuna ajal pruukosti võtmas. Neil oli põhjust seda teha, sest käimas oli kibe põllutöö. Ilm oli palav ja mõlemal mehel jalad kohutavalt haisesid.

Teised inimesed ei saanudki selle tõttu köögis olla. Mu õde veel üritas kindlaks teha, kummal jalad siis õigupoolest haisevad, roomas laua alla ja üritas nuusutada. Laua alt välja roomas ta infoga, et vist ikka mõlemal.

«Politseiakadeemia» lugu oli lihtne. Kuna kõikvõimalikud nõuded soole, vanusele, pikkusele, kaalule ja tervislikule seisundile kadusid, tahtis politseiakadeemiasse pääseda ka ametisse esmapilgul vähem sobivat rahvast. Tegelaste saamatus igasugustes olukordades humoorikaid olukordi põhjustaski. Lõpp oli tavaliselt hea ja kõik hea. Kui veel esimeste «Politseiakadeemiate» kohta öeldi, et «on see, mis ta on, mõnus ajuvaba huumor, teeb oma töö ära, klassikalised 80ndad», siis näiteks viimane väljalase pälvib juba hinnangu «debiilne ja nõdrameelne sitahunnik».

«Politseiakadeemia» iga filmi eelarve oli ligikaudu neli miljonit dollarit. Esimese filmi kassa oli 100 miljoni kanti, edasi hakkas see järjest kahanema, kuid veel kuueski film tõi 19 miljonit dollarit kassat. Oli mõtet teha. Too «debiilne ja nõdrameelne sitahunnik» avaldus aga ka sissetulekus. Viimase «Politseiakadeemia» box-office oli kõigest 126 000 dollarit.

Minu esimene mälestus «Politseiakadeemiaga» oli selline. Üks mu klassivend pidas sünnipäeva, kuhu mind millegipärast ei kutsutud. Võib-olla mul sokid haisesid? Ja siis klassivend rääkis, et laenas kelleltki obskuurselt sugulaselt seitse osa «Politseiakadeemiat» VHS-kassettidel, mida terve päeva ka vaadati. Kas olin kuidagi ka kade – ei oska öelda, tema kirjeldas seda küll kui täielikku paradiisi. Aga vist mitte, sest see klassivend tunduski mulle nõme. Hiljem said meist parimad sõbrad.

Mõni aasta tagasi käisid ka jutud, et «Politseiakadeemiale» plaanitakse kaheksandat osa ja suurt kasvu mustanahalist Hightowerit mängib ei keegi muu kui legendaarne korvpallitäht Shaquille O’Neal. Filmi veel pole.

Küll on aga hea igal esimesel jõulupühal televiisorist jälle seitse osa «Politseiakadeemiat» ära vaadata. Hea on, kui juhtub olema ka pohmell. Õhtu lõpuks on siis nii tervistavalt nüri tunne, et tahaks minna lausa õue värsket õhku hingama.

Tagasi üles