Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Nädala plaat. Väiksem kui Jeesus, suurem Coca-Colast

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kanye West | FOTO: Kuvatõmmis

Kanye West

The Life Of Pablo

Def Jam

Hinne: 4

Kanye West- Life Of Pablo | FOTO: Kuvatõmmis

Mikronid laulsid kunagi imelikust masinast: «Und ei tule mul / See masin on kui hull.» Kanye West ongi see masin.

Ideaalses maailmas oleks Westist ilmunud juba kümmekond raamatut. Plaadid saavad tal ju kiita ja müüvad. Mis siis toimub? Albumi «Watch The Throne» tegi ta osaliselt selleks, et õppida Jay Z-lt inimestega rääkimist. Westi intervjuud on nagu köielkõnd, millest pealpool asub lõputu briljantsus ja allpool põhjatu vaimupimedus, ning kuna West kannab tihti päikeseprille, ei näe ta hästi ja vääratab vahel. Mõned nimed, kellega või millega West end võrrelnud on: Steve Jobs, Picasso, Michael Jordan, Coca-Cola, jumal. Westi laul «Through The Wire» jutustab ajast, kui ta ei saanud autoõnnetuse tõttu rääkida, ja see oli jutupauniku jaoks ilmselt piin. Nii vormubki nartsissist-artisti portree.

West tormas 2004. aasta Ameerika muusikaauhindade tseremoonialt välja, sest ei võitnud parima uustulnuka auhinda.  Seni saamata jäänud auhinnad plaanis ta võita aastal 2006, mil ta oli täiesti kindel, et MTV Euroopa muusikaauhinna aasta video eest saab tema üle miljoni dollari maksnud «Touch the Sky». Ta ei võitnud. Aga mäletab keegi võidulugu?

Kanye West laterdab ja tegutseb enda sõnul ka seepärast palju, et on endiselt ori. Prince oli ka millalgi ori. Mõlemad on kandnud kalliskivimaski. On West ori elu lõpuni? Westi eesmärk olevat miljard dollarit ja tööd selleks kulub palju. Vaja on ju luua oma moeimpeerium ja seega plaate igal aastal ei ilmu. Kallist aega võttis pärast eelmist plaati ka näiteks Pusha T albumi nikerdamine, West pidi tegema ka Rihanna plaadi, aga lõpuks läks nii, et ta ei kirjutanud sinna ühtegi laulu. Rihanna ei tööta ka Westi firmas. Ei ole nende ühist hiljutist lugu «FourFiveSeconds» kummagi uuel plaadil ega leia me siit plaadilt Westi lugusid Paul McCartneyga.

Coca-Colat turustati alguses jutuga, et see peaks kõhu korda tegema. West tunnetab, et «räpp» on sõimusõna. Westi esimesed kolm plaati olid ühesugused, popid. Legendi järgi olevat Motörheadi Lemmy ühel õhtupoolikul pärast talle osaks saanud kolme järjestikust oraalvahekorda teadvuse kaotanud. Võib-olla isegi nii popid. Uuele plaadi luksusräpis «No More Parties In LA», mis on samal ajal kahetsustunderäpp, meenutab West, kuidas vanasti sai ikka seksitud, mehemoodi, kokaiinilordi Escobari moodi, aga oma arrogantsust ja vulgaarsust demonstreerib West ju emotsionaalsuse varjamiseks.

Tema neljas ja kuues plaat olid erilised, neid peab West ka oma parimateks. Neljas, «808s & Heartbreak» oli selline pastelne nagu Westile meeldiva Belgia sisekujundaja Axel Vervoordti tööd, aga nagu ka Westi rõivakollektsioon, kuues, «Yeezus» seevastu pigimust. Värvidest West ikka räägib vahel. Ütleb, et lapsed valivad alati roosa, mille peale lapsevanem kostab, et see on liiga gei, ja lapsele keelatakse roosa ära. «Keegi ütleb, kuidas peab olema?!» ei jõua West ära imestada.

Viies plaat «My Beautiful Dark Twisted Fantasy» seal vahepeal oli vabandusalbum ja vabandus võib olla ka praegune, sest ka «Yeezus» liigutas piire. «Yeezus» oli Lou Reedi fuck you – müraplaadi «Metal Machine Musici» taustaga «Näljamängud», mille puhul oli tunne, et see jääbki tal viimaseks, et tal võivad veresooned otsmikul pingest lõhkeda ja ta võib seda salvestades surra, ja seda ei mängitud peaaegu üldse ega ostetud peaaegu üldse.

«Pablo» on osaliselt gospelplaat, see on kohati täis positiivset energiat, ja parimad laulud on nii head, et lõhnavad kui kaneel või naisterahva kael. West toodab sellist kulda, et tema laulud hiilgavad pimeduses, näiteks avangardimehe Arthur Russelli sämplinguga «30 Hours» – too romantiline matemaagia, milles West sõidab 30 tundi kallima juurde. Võib-olla on autol katus maas, võib-olla aga sajab.

Nimilooks plaanitud hüperrütmiline «Waves» kõneleb sellest, kuidas West ootab lainet. Kui lained on kõrged, tuleb hea päev, siis surfatakse. Kui aga madalad, jäädakse rannale ja lesitakse – plaadi mõned lood ongi öised ja avanevad nagu öölilled.

Eriliste plaatide sessioonidest tundub pärinevat industriaalne «Wolves», rütmita antimuusika, mehhanograafiline post-hiphop. Tuttavad noodid on maailmast lõppemas ja tuleb harjutada end tundmatutega. «Fade» räägib hääbuvast armastusest. Kuna Westi abielu tundub täiuslik, siis see tema elust vist ei räägi.

Laulab West muidugi ka bemmist, Grammyst ja Kimist, materdab Niked ning kujutleb end jalgpallistaariks Odell Beckhamiks ehk esimeseks meheks, kes ise lendab.

Uudisena sämplib Chicagos kasvanud West Mr. Fingersi house’i – Kanye sõnul oli Daft Punki produtseeritud lugu «I Am A God» super-house –, kuid parim sämplileid on ilmselt sellelgi plaadil soulistiilis, Junie Morrisoni «Suzie Thundertussy» (1976), mis algab reaga «Los Angeles is a lonely sort of place».

West on perfektsionist. Tema peas välkuva kollaaži iga osa paikneb kindlas kohas. Külalisräpparid ja -produtsendid, ye-ye-poisid salvestavad tal korraga mitmes ruumis ning West jookseb ühest teise ja kolmandasse nagu simultaani andes ja teab käike peast. Ta ei tegele produtsentidega, kes ei võta öösel telefoni. Kui Alexander Bell leiutas telefoni, oli tal kolm vastamata kõnet Westilt.

Mõelge, kui West teeb veel 15 head albumit. Eelmise aasta seisuga oli tal ainult 100 miljonit dollarit.

Tagasi üles