Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Nii ja naa

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Bloc Party- Hymns | FOTO: Kuvatõmmis

Bloc Party

Hymns

Infectious

Hinne: 3

«Hymns» ei ole midagi nii nakatavalt võimsat, kui oli Bloc Party debüüt «Silent Alarm» (2005) või isegi selle mõtteline, kuid veidi nõrgem järg «A Weekend in the City» (2007). Teisalt aga pole ka päris nii nõrk nagu «Intimacy» (2008) või selle veel õõnsam jätk «Four» (2012).

Kahe uue liikmega noorendatud bänd on vaeva näinud küpsema ja elektroonilisema saundi leidmisega, vahel kõmiseb foonil isegi dubstep’ilikult sügavaid basse, aga tundub siiski, et päris tantsualbum see nagu pole. Bändi pealiku ja laulja Kele Okereke, kes andis paari aasta eest välja ka ilma erilise tähelepanuta jäänud, kuid korraliku sooloaolbumi «Trick», vokaal on oma parimatel hetkedel endiselt jätkuvalt jõuline ja sugestiivne, aga sageli on see millegipärast pressitud tagaplaanile. Arusaamatu temp, seda enam, et muusika ei tule kuidagi järele.

«So Real» on hausielementide ja The Cure’i kitarriga tantsurokk, «Good Tempo» viitab ilmselgelt Blurile, aga miks? Mõnitavad? Teevad hommage’i? Kas ongi nii, et Bloc Party tahab kuuluda võimalikult mitmesse nišši, aga sellise suhtumise tõttu ei jõua eriti kuhugi. Leige kraam. Hukka mõista ei tahaks, aga soovitada ka ei söanda.

3

Tagasi üles