Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Puhas rokenroll!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
George Clooney kehastab vendade Coenite filmis «Ole tervitatud, Caesar!» Baird Whitlocki, kes kehastab Julius Caesarit. | FOTO: outnow.ch

«Ole tervitatud, Caesar!» USA 2016
Režissöörid Joel ja Ethan Coen; osades Josh Brolin, George Clooney, Ralph Fiennes, Tilda Swinton, Channing Tatum, Scarlett Johansson, Jonah Hill, Fred Melamed, Dolph Lundgren, Emily Beecham, Alden Ehrenreich
Alates 19. veebruarist Eesti kinolevis

«Ole tervitatud, Caesar!» on sel aastal juba teine märkimisväärne film, mis kujutab 1950. aastate Hollywoodi kulissidetagust maailma.

Kuigi klassikalistes käsitlustes nimetatakse noid aastaid kuldajaks, tuleb sellesse määratlusse suhtuda teatud reserveeritusega. Me ei saa rääkida 50ndatest ja Hollywoodist kui kullakarralisest retro-fiilinguga laetud ajajärgust, vaid pigem kui kommertsfilmiinstitutsiooni proovilepaneku aastaist, kui publik pööras pilgu elutuppa paigutatud televiisorile ning lagunesid seni kõigutamatuks peetud stuudiosüsteemi põhimõtted, kuidas teha suurt kino.

Väga hästi käsitles kommunismitondist põhjustatud paranoia-aastaid «Trumbo», mis keskendus filmi nimitegelase võitlusele sõnavabaduse eest. «Ole tervitatud, Caesar!» läheneb tulistele viiekümnendatele filmistuudiote raske argipäeva kujutamise kaudu. Mõlemast teosest õhkub nukkerlõbusat ajastuhõngu, millest Hollywood on väljunud võitjana. Tegelikult pole ju üldse tähtis, mida saab nimetada Hollywoodi kuldajaks ja mida ei saa: Hollywood oli, on ja jääb.

Ei verd ega ühtki laipa

Ka vennad Joel ja Ethan Coen tulevad 50ndate Ameerikast. Nad on sündinud 50ndail ja nende tööstiil, arvestades produktiivsust ja sõltumatust, meenutab 50ndaid. Tõenäoliselt oleksid mõlemad olnud ka 50ndatel populaarsed, kuid meie õnneks tulid nad suurde filmi siiski kolm aastakümmet hiljem.

Filmikunstist viimse kui nahapoorini läbi imbunud Coenid, kes on intelligentsuse emapiimaga kaasa saanud, pole alati olnud suurepärased, aga kõigis nende filmides on seda väljapeetud stiili, mis paneb neist valjuhäälselt rääkima.

Iga nende uus film, olgu selleks siis järjekordne krimka, film noir või vestern, on suursündmus. Neid on nimetatud 20. sajandi formalistideks ja esteetideks, kellel on suhteliselt suva kriitikute arvamusest ning kes teevad seda, mida tahavad ja oskavad. Respekt!

17st pikast linateosest, mille Coenid on oma karjääri jooksul lavastanud, kuulub kindel kolmandik tänapäeva filmikunsti kullafondi, millest tulevane põlvkond räägib sama vaimustatult kui Quentin Tarantino teostest. Nende uusim mängufilm tõenäoliselt viimaste alla ei liigitu, kuid kuulub siiski oma žanri tippu, mida Coenite-sarnaste geeniuste puhul ei saa isegi väga suureks üllatuseks pidada.

Kummaline küll, aga seekord on vennad saanud hakkama filmiga, kus pole ei verd ega ühtki laipa. Tegelikult eemaldusid nad oma käekirja orgaanilistest komponentidest juba «Llewyn Davise ballaadis», aga selles filmis torkab see eriti silma. Surnukehad on areenilt koristatud, ekraanil tegutsevad elusad inimesed ning vaimuka komöödia vaatamise järel võib kindlasti kuulda kinosaalist väljuva publiku õhkamist: küll oli lõbus!

Ja lõbus on tõesti. «Ole tervitatud, Caesar!» on kõike muud kui tõsine ja pakub külluslikult meelelahutust, mis on muutunud üha defitsiitsemaks. Filmi fookuses on ka päriselus PR-probleemide lahendajana  (fixer’ina) tuntud Capitol Studio pealiku Eddie Mannoxi (Josh Brolin) tavaline tööpäev, mis muidugi mõista pole üldsegi nii tavaline.

Brolin kehtestab ennast taas kui üks praeguse aja parimaid karakternäitlejaid, kuid filmi meeldejäävamateks kohtadeks võiks siiski pidada stseene, kus Ralph Fiennesi kehastatud draamalavastaja Laurence Laurentz (ilmne viide kunagistele stuudiolavastajatele à la Ernst Lubitsch) õpetab palavalt armastatud laulvat vesternikauboid Hobie Doyle’i (võrratu etteaste uustulnuk Alden Ehrenreichilt) normaalselt kõnelema. Või siis Burt Gurney (Channing Tatum) mitmeminutilist etteastet tantsunumbris, mis toob kohe meelde Gene Kelly.

Clooney idiootlik naeratus

Filmi terviku kahjuks on Coenid otsustanud liigselt keskenduda juba «Trumbos» käsitletud kommunismitondi teemale, tehes seda ennast Tulevikuks nimetava rühmituse näol, kes röövib võtteplatsilt potentsiaalse löökfilmi «Hail, Caesar!» peategelast kehastava Baird Whitlocki (George Clooney) ja nõuab stuudiolt tema eest sularaha.

See süžeeliin jääb aga siinkohal natuke veretuks, kuid ka selle ebakõla võib Coenitele andeks anda kas või seetõttu, et nad oskavad panna Clooney mängima just sellise idiootliku naeratusega, nagu polekski ta oma karjääri jooksul muud teinud, ning see paneb südame hellalt tuksuma.

Jah, tuleb tõdeda, et filmi vaatamiseks kulunud pisut vähem kui kaks tundi läheb kui lennates ja tulemuseks on vaimukusest pulbitsev intelligentne meelelahutus. Mida võib Coenite filmidest märgata, on nende muutumine pehmemaks, mis ei pruugi küll meeldida fännidele, kuid mida võib pidada ka eaga kaasas käivaks iseärasuseks.

Puhas rokenroll! Puhas meelelahutus! Puhas kunst!

Tagasi üles