«Eestlane igas sadamas» Kanal 2
Oli eetris esmaspäeval 22. veebruaril kell 20.00
Saatejuht Roald Johannson, toimetaja Martin Aare
Mängijad Mikk Mäe, Hardi Volmer, Gerli Padar, Tõnu Oja, Margret Kodusaar ja Venno Loosaar
«Eestlane igas sadamas» osutus keskpäraseks säästusaateks (3)
23. veebruar 2016, 14:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Stuudiomängu pealkiri on laenatud Hemingwaylt ja nagu 99 protsendil juhtudest ikka, tsiteeriti teda valesti. Täpne kirjakoht nende eestlaste ja sadamate kohta kõlab niimoodi:
«Neljanda kai ääres seisab 34 jala pikkune jaulitaglases jaht, pardal kaks kolmesaja kahekümne neljast eestlasest, kes purjetavad 28 ja 36 jala pikkuste paatidega maailma eri paigus ringi ja saadavad artikleid koju eestikeelsetele ajalehtedele. Need kirjutised on Eestis väga populaarsed ja toovad kirjutajale dollari kuni dollar kolmkümmend viis senti veerust. Neil on Eesti lehtedes täita sama funktsioon, mis Ameerika lehtedes pesapalli või jalgpalli reportaažidel ja nad ilmuvad pealkirja all «Meie Kartmatute Meresõitjate saagad».
Ükski Lõuna vete korralik jahisadam ei ole täielik ilma vähemalt kahe päevitunud ning soolastest meretuultest pleekunud peaga eestlaseta, kes ootavad oma viimase kirjutise eest tšekki. Kui see saabub, purjetavad nad järgmisse sadamasse ja kirjutavad järgmise saaga. Ka nemad on väga õnnelikud. Peaaegu niisama õnnelikud kui inimesed Alzira III pardal. Vahva on olla Kartmatu Meresõitja.» (Ernest Hemingway romaan «Kellel on ja kellel pole» (To Have and Have Not, 1937), Enn Soosaare tõlge).
Eeltoodu sai siia kirja pandud selle pärast, et mälumängusaade on mõeldud oma teadmiste proovilepanekuks. See pikavõitu tsitaat oleks vabalt võinud olla üks telemängu küsimustest, küllap oleks nii stuudio- kui kodupublik midagi uut teada saanud. Kuna saade võttis (koos reklaamipausidega) vaataja ajast tervelt 90 minutit, oleks ära mahtunud küll. Seda enam, et pooleteise tunni sisse mahtus vaid 14 küsimust ja kaks saatevõistkonda suutsid lõpuks 1:1 viiki mängida.
Küsimustele oli antud kolme vastusevarianti ja õige vastus torkas teiste seast enamasti välja nagu apelsin söekeldris. Küllap selleks, et tugitoolimängija end kah kõiketeadjana tunneks. Kuus saatekülalist tegid meeleheitlikke pingutusi, et enamikul juhtudel ilmselget vastust mitte kohe välja prahvatada. Muidu oleks saade liiga ruttu otsa saanud.
Positiivse külje pealt hindan seda, et vastused olid esitatud videovormis, tegemist ju ikkagi telesaatega. Tõenäoliselt piiras küsimuste valikut seesama nõue, iga asja kohta ei leia ju filmikatkendit.
Saatejuht Johannson ei ole teab mis meelelahutaja, uuriva ajakirjaniku rollis jääb temast märksa asjalikum mulje. Meelelhutamine on raske töö, tahab annet ja õppimist. Kõrva jäid mitmed kummalised sõnakasutused, näiteks nimetas ta veoautode rallit «klaperjahiks». Eesti keele seletav sõnaraamat annab sellele sõnale kaks vastet:
1. van (kärarikas) ajujaht. Mõisnikud pidasid sügiseti huntidele, jänestele klaperjahti. || kõnek püüdmine, tagaajamine, haarang. Alustati küll klaperjahti, kuid põgenikke enam ei tabatud. *.. agulis algas üldine klaperjaht võmmidele .. V. Adams.
2. piltl kärarohke rünnak, kallaletung, õiendamine trükisõnas, avalikes esinemistes vms. Ajalehed alustasid uuenduse vastu klaperjahti. *Vaevalt võis aga Vilde aimata, millise klaperjahi ohvriks ta langeb oma satiirilise novelli pärast. F. Tuglas.
Ega ekraanigraafikaga lood paremad olnud. Kas tõesti on eesti keeles soovitatav nimekuju «Afghanistaan», [tomietatud kl 19.50 - vastavalt saate toimetaja märkusele esines sõna «Afganistaan»] nagu saates näidati? Arvestades, et stuudio oli kujundatud odavate hiina paberlaternatega ja dekoratiivpilte lainelisele seinale kinnitanud näts kippus salvestuse lõpus väsima, hindan «Eestlane igas sadamas» säästusaateks, mis vähemalt keskmise lugemuse ja vähegi arenenud huumorimeelega vaatajale suurt midagi ei pakkunud.
Säästumuljet süvendab see, et millegipärast said mõlema võistkonna liikmed auhinnaks Mägi Jürka raamatu «Hoiab oma leib», kus nõukogudeaegne kelner jutustab uhkusega, kuidas ta oma karjääri jooksul riigi ja kaasmaalaste tagant varastab.