Tahtmata kuidagi lugupeetavat autorit pisendada ehk halvustada, hirmsasti tuletab meelde suurmeister Clifford D. Simaki surematuid teoseid. Nagu «Meie suur eesõu», «Nagu õieke väljal», «Libainimesed» ja «Härjapõlvlaste kaitseala». Eks päris algupärane olla lähe ka aina raskemaks ja, kui kellegagi seoses meenuvad vägevad nimed, peaks see ju kiitus olema.
Nii nagu Simakil, juhtub ka siin midagi ootamatut ja seletamatut. Pole loo rikkumine ära jutustada, sest juhtumisest on juttu kohe alguses: inimesed lihtsalt kaovad. Mitte ses salapoolitsa mõttes, et mustad rongad sõidavad öösiti ringi, haihtuvad, võetakse ära, vurr ja läinud. Enamik lihtsad inimesed, aga kuulsusi viskab sekka. Lihtne on kujutleda, milline magus irve võis härra kirjaniku näol olla, kui ta nonde nimekirja koostas. Ui, tahaks öelda, ehkki mõned liiga USA-kesksed, st pole kuuldudki, aga vaat ei ütle, kes.
Loomulikult segatakse, nagu ikka segastesse asjadesse, kohe jumalad. Iga usk tõlgendab omamoodi, iga usulahk veel omamoodi, iga usklik usub täpselt seda, mis pähe tuleb, või siis üldse mitte midagi. Hea küll, on ju lihtne jumala kaela veeretada: jumm tegi! Aga siit need tõlgendused alles algavad.
Et kas need üles võetud, ära näpatud kuulusid nüüd kurikuulsate õigete hulka? Või oli jummil nende püretust patuelust täieline siiber ees ja ta otsustas oma loomingut nuhelda innovaatiliselt ja täpselt, et vältida soovimatuid kadusid? Uputus oli ju tõhus, aga need veearved võtavad isegi taevastel hambad valutama.
Või – hoidku – seisab asja taga hoopis tegelane, keda mõningad rumalate nägudega salakavalad hõimud jumala kaksikvennaks peavad? Või on õigus puudekallistajatel, et memmekene Maa sülitab välja õelat inimtõugu, kes püüab ta mered tühjaks ja kallab õlilaigud asemele? See on omaette raevukas usulahk. Kelle puhul, kui mõni jälle tuleb plämaga, kuis inimsugu võiks vähendada, et loodust kaitsta, soovitaks endast alustada. Nojah sellega.
Lugu keerleb kärakakaupmehest linnapea ja tema perekonna ümber, teisi vahvaid väikelinna ameeriklasi lisaks. Üks püüab edasi elada, väidetavasti küll ei kestagi isegi kõige hullem lein üle aasta. Teine astub põrunud sekti, mis nimetab end Süüdlastest Mahajääjateks ning käib palumata inimeste südametunnistusele koputamas. Päris jube pilt, kujutage, et miilustate kellegagi kaunil kevadööl, väike surin üle ihu, ja kuskilt kargab välja kaks valget kogu, kes suitsetavad (mis on muidugi mõnus ajaviide) ja jõllitavad. Eba, nagu noorem rahvas kuskil ütlevat. Surin kaoks, püksi tuleks, rusikas rulluks. Mis te vahite, kui inimestel töö käsil? Sektide haige maailm on väga vahvalt kirja pandud, nagu ka lugu prohvetist, kes avastab endas võime leina endale võtta, sellega rahamasina käima tõmbab. Õnnetused tõmbavad ikka raipesööjaid ligi.
Palju teisi toredaid lugusid. Palju toredaid mõtisklusi ka. Kasvõi – tahtmata kuidagi tõlkijaga norida, tõlge on väga hea – võinuks ju ka tõlkida pealkirjaks «Ülejäägid» või lausa «Jäätmed» ja hullu sekti Süüdi Säilmed. Aga see on niisama vaimutsemine ja oma kehva inglise keelega eputamine.
Tom Perrotta «Allesjäänud»
Inglise keelest Peeter Villmann
Varrak
359 lk.