Loomingu Raamatukogu – täiesti unikaalne nähtus

Janar Ala
Janar Ala, toimetaja
:

Triinu Tamm, Loomingu Raamatukogu peatoimetaja

-LR saab järgmisel aastal 60, kas tema tähendus on ajas kuidagi muutunud ka, ja juhul kui on, siis kuidas?

Loomingu Raamatukogu tähendus on ajas kindlasti muutunud, sest võrreldes praegusega on kardinaalselt muutunud olud, milles 1957. aastal alustati. LR loodi ajakirja Looming lisaväljaandena, selleks et avardada tõlkekirjanduse avaldamisvõimalusi, mis tookord olid tõepoolest kasinad.

Vormiliselt ajakirjana tegutsema hakanud LRil olid veidi vabamad käed, avaldamisplaanid tuli kooskõlastada ainult kohalike ametivõimudega, mis muutis töötsükli oluliselt kiiremaks kui näiteks samal ajal tegutsenud Eesti Riiklikus Kirjastuses. Kohe esimesel aastal ilmusid LRi sarjas tõlked autoritelt, nagu Doris Lessing, Alberto Moravia, Stefan Zweig, Elsa Triolet, John Steinbeck, Halldór Laxness, Karel Čapek jt, kellest nii mõnegi puhul oli tegemist esmatõlkega eesti keelde.

See oli tõesti justkui õhuakna paotamine Euroopasse, nagu LRi kauaaegne toimetaja Lembe Hiedel toonast olukorda oma mälestustes on iseloomustanud. Tõlkeraamatute valiku mõttes oli see õnnis aeg. Kuna Nõukogude Liit ei olnud Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooniga ühinenud, võis ilma autoriõigusi hankimata tõlkida ja välja anda kõike, mis aga pähe tuli või mida kätte saadi. Ainsaks piiranguks oli nõudmine, et teos pidi olema enne venekeelses tõlkes ilmunud.

Juba 1960. aastate esimeses pooles sai eesti lugeja tutvuda Albert Camus’ ja Franz Kafka loominguga, 1963. aastal ilmus Aleksandr Solženitsõni jutustus «Üks päev Ivan Denissovitši elus», mis vahetult enne oli ilmunud Venemaal, tekitas seal suurt kära ja varsti ka keelati. Ilmus ka eesti autorite, näiteks Krossi, Kaplinski, Vetemaa, Rummo, Valtoni omas ajas väga tähendusrikkaid tekste. Tiraažid olid suured, nõudlus niisamuti, lisaks umbkaudu 10 000 tellijale müüdi üksikmüügist teist niisama palju ja rohkemgi. Terve hulk neist raamatuist ringlevad teiste kirjastuste kordustrükkidena raamatuturul tänaseni.

Tinglikult võiks öelda, et uus periood algas 1980 teises pooles, kui juba aimus suuri ühiskondlikke muutusi ja ka LR andis oma panuse poliitilisse ja isamaalisse diskussiooni. Vahepealsete rangema järelevalvega aegade järel said viimaks ilmuda Ken Kesey «Lendas üle käopesa» (1985) ja John Miltoni «Areopagita»(1987), avaldati ka George Orwelli «Loomade farm» (1988), «1984» (1990) ja rida väliseesti autorite teoseid, mille ilmumine polnud varem mõeldav. 1988 aastakäik oli lootusrikkalt sinimustvalge kujundusega ja 1989. aastal ilmunud Laari, Vahtre ja Valgu kirjutatud «Kodu lugu» tiraažiga 30 000 müüdi läbi hetkega.

Vabariigi taastamisele järgnenud eufoorilistel aastatel tekkis hulgaliselt uusi kirjastusi, LR ei ole enam unikaalne avaldamiskoht, ometi on ta säilitanud oma niši lühemat sorti nõudlike tekstide avaldajana. Anname jätkuvalt välja möödunud sajandite klassikat, viimasel ajal ehk veidi enam ka moodsat klassikat ja tänapäevaseid autoreid, kes on omal maal juba tuntud, kuid eesti keelde varem tõlkimata. LR alustas peaasjalikult tõlkekirjanduse sarjana, nii on see ka praegu, ühes aastakäigus avaldame 2–3 hoolikalt valitud eesti autori teost. 

-Milline on see protsess, see otsustusmehhanism, et mõni raamat Loomingu Raamatukogus ilmub, millised on need kriteeriumid?

Raamatute sõelumisel oleme nõudlikud. Head kirjandust on palju, LRi ilmub aastas ikka vaid 40 numbrit ehk 16–19 raamatut. LRi missioon on tutvustada eri maade kirjandust ja katsume ka oma keeltevaliku aasta lõikes võimalikult mitmekesise hoida, enamasti õnnestub teha tõlkeid umbes tosinast keelest. Sageli ongi nii, et ainus aasta jooksul rumeenia, katalaani, heebrea, jidiši, albaania, vanaislandi või kõmri keelest tõlgitud raamat, aga ka näiteks üks kolmest leedu, portugali, tšehhi, ungari või läti keelest tõlgitud teosest ilmubki nimelt LRi sarjas.

Üks meie nišše on olnud ka estica avaldamine. Niisamuti katsume hoida tasakaalus jutukogud ja romaanid, esseed ja näidendid, luule ja laastud. LRil on kümneliikmeline kolleegium, kes raamatuid soovitab ja aitab pakkumiste vahel valida. Läbi aegade on LRi hindamatuteks nõustajateks olnud tõlkijad, kes enamasti on ka head kirjanduse tundjad ja selle tulised eestkõnelejad. Pakun, et aegade jooksul on LRiga koostööd teinud üle 400 tõlkija, kellest nii mõnigi on algajana saanud ka tugeva toimetamisekooli. Seegi on olnud üks LRi missioone, et meie välja antud raamatud oleksid hästi tõlgitud ja hoolikalt toimetatud.

-Kui suur on Loomingu Raamatukogu tiraaž tänapäeval – kas sõltuvalt olukorrast võib see ka varieeruda (Tõnu Õnnepalu «Lõpetuse ingel» mäletan, et ikka läks ja tuli poodi)?

LRi tiraaž on enamasti ja orienteerivalt 1500–2000 eksemplari, olenevalt tellijate arvust, keda on viimastel aastatel olnud tuhande ringis, ja eks ka autorist. Tõsi, kui raamat nädala-kahega üksikmüügist otsa on saanud ja ilmajäänute kaebed on olnud väga valjud, oleme teinud ka kordustrüki. See on siiski erandlik, ja isegi kui meie raamatud sageli paari kuuga raamatulettidelt otsa saavad, siis oleme lootnud, et see õhutab inimesi tellima.

Aastatellimus on 35 eurot (otsekorralduslepinguga 27 eurot) ja raamat tuuakse koju kätte, sarjale on tellija aga kestmise tagatis. Ja kui tundub, et riiulis kõige talletamiseks ruumi ei jätku, siis võib ju raamatu alati sõbrale edasi anda.

-Mis oleks siis, kui LRi ei oleks – kas loodus tühja kohta ei salliks või  tuleks tal sellisel juhul seda ikkagi sallida?

LR on täiesti unikaalne nähtus, isegi maailma mastaabis. Tegutseme regulaarse riikliku toetusega, mis nõukogude ajal oli enesestmõistetav, kuid eesti lugejate õnneks ei lagunenud kirjastus Perioodika uue iseseisvusaja alguses, vaid jätkas kultuuriajakirjade ja ka LRi väljaandmist. 2004. aastal organisatsiooni vorm muutus, kuid SA Kultuurilehe sisuline missioon on jäänud samaks.

Nii väikese lugejate arvu juures, nagu see Eestis on, ei ole kirjastamine ühelgi juhul väga tulus ettevõtmine, ammugi pole seda kirjanduslikult kõrgetasemeliste ja nõudlikumale lugejale mõeldud tekstide avaldamine, mis on kasumlik üksnes vaimses plaanis. Et need tekstid siiski saaksid eesti keelde tõlgitud, selleks on riigi tugi hädavajalik. See võimaldab ka hoida meie väljaannete hinna madala, mistõttu ehk mõnevõrra paradoksaalselt levib see väärtkirjandus eesti mõttes lausa massidesse. See on riigi poolt tark otsus ja igati tõhus viis eestikeelse kirjakultuuri toetamiseks, võiks öelda, et LR on üks riikliku kultuuripoliitika instrumentidest.

Pakun, et sellist asja enam uuesti ei sünniks, kui millegipärast peaks ühel päeval tehtama otsus LR likvideerida. Millised teosed jäävadki siis eesti keelde tõlkimata, millised uued mõtteperspektiivid avanemata, seda ei oska muidugi keegi öelda, kirjakultuuri mitmekesisuse vaatepunktist oleks ilmselgelt tegemist vaesustumisega.

Kui mõelda, et LRi sarjas on läbi aegade ilmunud ligikaudu 1500 raamatut (mida polegi tegelikult nii palju), ja teiselt poolt sellele, kui paljude LRi raamatutega, nii vanade kui loodetavasti ka uuematega on igal eesti lugeval inimesel oma tähenduslik lugu, siis saab ehk samuti aimu LRi-nimelise nähtuse mõõtmetest. Teistpidi ei tähenda see, nagu oleks LR nüüd ja alatiseks «valmis» saanud ega võiks sisulises plaanis areneda, kindlasti peab ta ajaga kaasas käima selles mõttes, et jätkuvalt tuvastama ja täitma lünki eesti tõlkekultuuris ja pakkuma lugemist, mis kõnetaks inimesi just praegusel ajal.

Mudlum, kirjanik

-Mida Loomingu Raamatukogu teie jaoks tähendab?

Minu jaoks on see ilmselt kultusobjekt. Alustasin ju raamatututvustusi kunagi ZA/UMis just nendest. Ka mõnesse mu juttu on see vaimustus sõnaselgelt sisse kirjutatud. Ma justkui olen kõik need asjad juba kuskil ära rääkinud ja praegu on pea tühi, aga paneme siia otsa lingi, ehk huviline vaevub välja tuhnima. http://za-um.blogspot.com.ee/search/label/Loomingu%20Raamatukogu

-Mida Loomingu Raamatukogu eesti kultuurile tähendab?

Pikaajalist järjepidevat hea kirjanduse voogu. See, et nad on suutnud selle suure katkestuseaja üle elada, sealt läbi tulla ja ellu jääda, on erakordselt märkimisväärne. Ka näitab LR praktika, et lugejatest ei ole puudust, kui kvaliteetkirjandus taskukohase hinnaga saada on. Soovitan kõigil vormistada püsitellimus, see on mu meelest 2.20 kuus. Isegi puruvaesed ei märka seda väljaminekut.

-Milline oli esimene kokkupuude Loomingu Raamatukogu teosega, võib olla ka selline, mis on vajutanud kõige sügavama mälujälje?

Ma pole päris kindel, mis võis olla esimene, aga kaldun arvama, et ma hakkasin nende hulgast esmalt otsima ulmekirjandust. Ja leidsin, ja palju leidsin. «451° Fahrenheiti», «Ijon Tichy kosmosereiside päevikud», Strugatskid, Asimovi «Kadunud robot» jpt. Siis juba tulid kõik ülejäänud: Max Frisch «Härra Biedermann ja tulesüütajad», Peter Brook «Tühi ruum», John Osborne «Vaata raevus tagasi», Camus, Sartre, Prevert, Pessoa ... kui ma riiuli juurde läheks, siis ma võiks siia mitusada nime kirjutada. Või rohkem. 

Mul on kaunis täpselt meeles, milline oli raamatu kaas, ma lähen päris hõlpsalt õige aastakäigu juurde, kui midagi vaja leida. Ja need autorite portreed on ka igaveseks silmamälus. Küllap lõviosa mu eksistentsiaalsest aluspõhjast on tulnud keskkoolipäevil järjest LRi tuhnides ja neelates. Ja muidugi loen ma alailma sealt üht-teist üle, iga kord, kui jälle on mingi kolimine olnud, siis kulub nädalaid, et LRid uuesti aastakäikude kaupa riiulitesse sorteerida. Vahel kutsun sõbrad appi, et neile topelteid kaela määrida, ja siis me istume ja loeme seal keset tolmu ja raamatuid.

-Milline on olnud viimane sügavama mälujälje jätnud kohtumine Loomingu Raamatukogu teosega?

Raske öelda, väga palju häid raamatuid, lihtsalt liiga palju. Mulle ei meeldi mingeid pingeridu ja paremusi koostada. Aga viimatistest Israel Joshua Singeri «Jobu-Jose» (LR 2009), ma peaks ta üle lugema, et öelda, mis mind selles nii metsikult paelus. See on sünge ja inimlik lugu.

Gaito Gazdanovi «Õhtu Claire'i pool» (LR 2005) avas mu silmad selle koha pealt, et ka kõige suuremates ajalookeeristes, kõige poliitilisemates oludes saab inimene näha ja tunda vaid iseenese mina virvendusi. Vene kirjandus kahtlemata sageli istub mulle hästi, võiks veel nimetada Vaginovi «Sokulaulu», mis siit hiljutistest lugemistest meenub. Päris värsketest Mothanderi «Kulinaarsed vested», Kallifatides, Foscolo, Bolano, Genis.

Indrek Koff, kirjanik ja tõlkija

-Mida Loomingu Raamatukogu teie jaoks tähendab?

Kaaslast, kelle peale võib peaaegu alati kindel olla. Isegi ENSVLi aegadel, kui kehtisid vennasrahvaste loomingu avaldamise karmid kvoodid, oli LRi toodangu keskmine kohutavalt kõrge, mis siis veel nüüd rääkida.

-Mida Loomingu Raamatukogu eesti kultuurile tähendab?

Üht eluliselt vajalikku lüli eesti keele, rahva ja kultuuri püsimajäämise kees.

-Milline oli esimene kokkupuude Loomingu Raamatukogu teosega, võib olla ka selline, mis on vajutanud kõige sügavama mälujälje?

Miskipärast kipub see jäljejätja ikka olema Kafka. Ma pole päris kindel, kumb on mind elu jooksul rohkem painanud, kas «Metamorfoos» või «Karistuskoloonias», aga igatahes on mõlemad kindlalt vapustuste edetabeli esimeses otsas. Pikki aastaid saatis mind Emmanuel Bove’i «Minu sõbrad», olen ääretult õnnelik, et seda piinajat õnnestus lõpuks eesti lugejaskonnaga jagada – jagatud piin on poole suurem!

-Milline on olnud viimane sügavama mälujälje jätnud kohtumine Loomingu Raamatukogu teosega?

Väga sügavale on pugenud Bohumil Hrabali «Ma teenindasin Inglise kuningat», mille on tõlkinud Küllike Tohver, olgu Issand talle armuline. See raamat rabas ennekõike vargsi ligi hiilivate üleminekutega: esimese osa üsna totakast naljaloost minnakse edasi aina tõsisemaks, kaevutakse aina sügavamale ja sügavamale, kuni lõpuks jõutakse otsapidi enam-vähem nirvaanasse välja. Ja milline tõlge!

Maarja Kangro, kirjanik ja tõlkija

Mida Loomingu Raamatukogu eesti kultuurile tähendab?

Eesti inimesele on LR ainulaadne võimalus: kust veel saaks head tõlkekirjandust, tõsiseid maailma tähtteoseid nii hea hinnaga? Ja mõistlikus mahus – ei ühtki hirmutavat telliskivi.

Mida Loomingu Raamatukogu eesti kultuurile tähendab?

Vähemalt sama tähtis on LR eesti kultuurile kui laulupidu.

-Milline oli esimene kokkupuude Loomingu Raamatukogu teosega, võib olla ka selline, mis on vajutanud kõige sügavama mälujälje?

Esimene LR raamat, mida lugesin, oli vist Mrožeki «Elevant». Ja Čapeki «RUR». Tõsisemalt hakkasin sarja jälgima 13-aastaselt, kui ilmusid Borgese «Aleph» ja du Maurieri «Õunapuu». Kammisin siis hoolikamalt läbi ka varasemaid aastakäike, mind huvitas eksklusiivselt tõlkekirjandus. See oli vägev: Kafka, Dürrenmatt, Frisch, Faulkner, Bellow, Böll, Oleša. Suur osa mu kirjandusharidusest ongi tulnud LRi kaudu.

80ndate lõpul ja 90ndate algul olid mõned LRi numbrid, mida pidi olema lugenud, nagu Orwelli «Loomade farm», Bulgakovi «Koera süda» ja Coudenhove-Kalergi «Totaalne riik – totaalne inimene». Aga mulle läksid õrnas eas eriti korda Jennifer Johnstoni Põhja-Iirimaa teemaline «Varjud me palgeil» ja Miguel de Unamuno «Abel Sánchez. Lugu kirest». Mäletan erutust, mida aastakäikude kujundused tekitasid: iial ei võinud teada, mida vanade hulgas leiab ja mihuke saak tuleb uuega.

-Milline on olnud viimane sügavama mälujälje jätnud kohtumine Loomingu Raamatukogu teosega?

Kuna olen praegu ise LRi kolleegiumis, on üllatusmoment kadunud. Olen ise tõlkinud LRile kolm raamatut: kaks Enzensbergerit ja ühe Leopardi. Viimane elamus oli Roberto Bolaño «Liuväli», eelkõige stiili pärast. Lisaks olin seda lugedes Hispaanias; mitte küll Kataloonias, millest räägib Bolaño, aga olustik ja pehme korruptsioonitemaatika tulid siiski tuttavad ette.

Paavo Matsin, kirjanik

-Mida Loomingu Raamatukogu teie jaoks tähendab?

Eks see tähendab juba lapsepõlvest igal pool kodus vedelenud väikeseid kummalisi raamatuhunnikuid, millele tagakaanele koduaadress peale kirjutatud ja mis vastavalt eale ja huvidele aktualiseerusid. Paljud said tähtsaks ja mõjutasid, kui mõelda kasvõi Brautigani «Arbuusisuhkrus»-laadsetele kultusteostele. Muidugi oli ka jube massiiv igavaid autoreid, kes ka täiesti külmaks jätsid. Aga Loomingu Raamatukogu suudab üllatada, see ongi vast kõige tähtsam, et loed järsku kedagi, kellest pole varem kuulnudki. Ja neid pehmekaanelisi ja ikkagi suht odavaid raamatukesi on hea ja muretu möödaminnes osta, tasku torgata ja kokku rullida.

-Mida Loomingu Raamatukogu eesti kultuurile tähendab?

Raske öelda, eks ikka värsket välismaa õhku, aga ka vana ja kummalist kohapealset õhku, mäletan, et lugesin täiesti kapsaks Bergengrueni kogumiku «Surm Tallinnas», tihti lasin koolist jalga ja läksin kuhugi vanalinna hulkuma. Lahedamat raamatut vana Tallinna kohta nagu ei olnudki. Samuti lugesin hiljem Tartus liikudes palju Dr Bertrami valikut «Kolm Tartu balli», see lõi alati kohase pidumeeleolu juba bussiga Tartu poole sõites. Vähemalt minu jaoks olidki need kaks pikka aega ühed olulisemad teosed Tallinna ja Tartu kohta.

-Milline oli esimene kokkupuude Loomingu Raamatukogu teosega, võib olla ka selline, mis on vajutanud kõige sügavama mälujälje?

Esimest kokkupuudet ei mäleta, neid oli kogu korteris laiali. Kui mõtlesin nüüd Loomingu Raamatukogule, tuli millegipärast silme ette kohe Mircea Eliade õhuke «Doktor Honigbergeri saladus», mis oli täiusliku lühikese ja samas sügava teose ideaaliks minu jaoks päris pikka aega. Kirjanikud kirjutavad tihti liiga pikki teoseid! Vahingu «Noort Unti» lugesin tavaliselt vannis, raamat oli jubedas seisukorras ja kõveraks tõmbunud, kuid lõi alati hea meeleolu, kui said aru, et enese elul pole veel väga vigagi võrreldes nende jubedates olmetingimustes ja pohmellides vaevelnud eesti kultuuriheerostega kunagi varem.

-Milline on olnud viimane sügavama mälujälje jätnud kohtumine Loomingu Raamatukogu teosega?

Kuna tunnen kõrgendatud huvi kõige Tšehhiga seotu vastu, siis Bohumil Hrabali täiesti superluks «Ma teenindasin Inglise kuningat» ehk väga pöörased kelnerilood vanast Prahast.

Hendrik Lindepuu, poola kirjanduse tõlkija

Loomingu Raamatukogu ilmumine sai võimalikuks tänu «sulale», aga kui ma võrdlen seda meil olnud «sula» Poola «sulaga», siis Poolas oli see viie plusskraadiga, meil tõusis temperatuur vaevu nullini. Ja minule tähendab LR kapaga lugemiselamusi, noore iseõppijana harisingi ju end peamiselt lugedes. Kahekümne ja paari aastasena loetutest on enim meeles: Hermann Hesse «Stepihunt», Richard Brautigani «Arbuusisuhkrus»,  Ryunosuke Akutagawa «Hammasrattad», Ákos Kertészi «Makra», Jorge Luis Borgese mõlemad LRis ilmunud raamatud. Eks neil eelmainitutel oli ka oma osa minu kujunemisel. Viimasel ajal on eestikeelne kirjandus jäänud kahjuks tagaplaanile, peamiselt loen poola keeles.

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadalbert camusdoris lessingfranz kafkaHendrik Lindepuuindrek koffloomingu raamatukogumaarja kangromudlumpaavo matsintriinu tamm
Cannes´i filmifestival sai läbi
Saada meile vihje!
Nägid midagi huvitavat? Saada meile kiri, video või pilt siit!
uus eesti film
Viimased uudised
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
PostimeesKõik
Elu24Kõik
MajandusKõik
SportKõik
TallinnKõik
NaineKõik
TarbijaKõik
MaailmKõik
ArvamusKõik
UudisedKõik
VIIMASED GALERIID
Arhiiv
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE