Arvo Pärdi keskus avaldas järelehüüde Eri Klasile. «Valusalt kaotasin armastatud truu sõbra. See oli erilist laadi sõprus ja vastastikune lähedus, mis kestis ligi kuuskümmend aastat ja mis ei vajanud palju sõnu,»ütleb läkituses Arvo Pärt.
Arvo Pärt: Ma tänan Sind, kallis Eri. Puhka rahus!
26. veebruar 2016, 14:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raske haiguse tagajärjel lahkus oma 76. eluaastal üks tuntumaid ja armastatumaid Eesti muusikuid maailmas, hinnatud dirigent Eri Klas.
Eri Klasi muusikutee algas ERSO löökpillimängijana. Lõpetanud Tallinna Konservatooriumi Gustav Ernesaksa klassis, jätkas ta oma õpinguid Leningradi Konservatooriumis Nikolai Rabinovitši juures ning stažeeris hiljem ka Moskva Suures Teatris Boriss Haikini juhendamisel. Olles võrdselt tugev sümfoonilise muusika ja ooperi vallas, oli ta alati oodatud külaline nii idas kui läänes. Oma pika karjääri jooksul juhatas ta üle saja sümfooniaorkestri kõikjal maailmas, sealhulgas Berliini filharmoonikuid, Pariisi Opéra sümfooniaorkestrit, Londoni BBC sümfooniaorkestrit, Haagi Residentie-orkestrit, samuti Chicago, Bostoni, Los Angelese, Tokyo ja Sydney sümfooniaorkestreid.
Suur osa tema elust oli seotud Rahvusooper Estoniaga, kus ta tegutses pikki aastaid peadirigendi ja kunstilise juhina ning viimasel aastakümnel audirigendi ja nõukogu esimehena. Alates 2002. aastast oli Klas Tallinna Filharmoonia ning 2005. aastast Birgitta festivali kunstiline juht.
Oma aega, energiat ja kogemusi jagas ta ka Stockholmi Kuningliku Ooperi, Århusi sümfooniaorkestri, Hollandi Raadio sümfooniaorkestri ja Moskva Novaja Opera peadirigendina, samuti Soome Rahvusooperi külalisdirigendi ja Tampere Filharmoonia kunstilise juhina.
Arvo Pärdiga sidus Eri Klasi kauaaegne lähedane sõprus ja tihe loominguline koostöö, mis sai alguse juba 1960. aastatel Tallinnas. Kõrvuti Neeme Järviga oli Klas üks Pärdi loomingu peamisi esitajaid ja propageerijaid nii toonases Nõukogude Liidus kui ka rahvusvahelistel festivalidel mujal maailmas. Tema käe all on kõlanud ka paljude Arvo Pärdi teoste esiettekanded, nagu «Kollaaž teemal B-A-C-H» (1964), sümfoonia nr 2 (1967), «Cantus Benjamin Britteni mälestuseks» (1977), «Tabula rasa» (1977) Gidon Kremeri, Tatjana Grindenko ja Alfred Schnittke soleerimisel ning 2005. aastal ka «Da pacem Domine» segakoorile ja sümfooniaorkestrile.
Eri Klasile on Arvo Pärt pühendanud oma 1966. aastal loodud kooriteose «Solfedžo» ning 1977. aastal valminud topeltkontserdi «Tabula rasa» (kaaspühendusega Kremerile ja Grindenkole).
Kahe sõbra üks viimaseid kohtumisi leidis aset 2015. aasta suvel, mil Eri Klas külastas heliloojat Laulasmaal Arvo Pärdi Keskuses.
Valusalt kaotasin armastatud truu sõbra. See oli erilist laadi sõprus ja vastastikune lähedus, mis kestis ligi kuuskümmend aastat ja mis ei vajanud palju sõnu. Õrna hingega inimene ja multitalent, kes tõi avalikkuse ette minu suuremad 1960/1970. aastate teosed.
Ma tänan Sind, kallis Eri. Puhka rahus. Sa jääd alatiseks Eesti rahva südamesse.