Tuiskab filmide vahet

«Perekonnavaled»: Egon Rei (Tambet Tuisk) juhatab äia orkestrit. Foto: Mihkel Ulman

Kuus aastat tagasi mängis Tambet Tuisk saksa filmis «Polli päevikud», mis võeti üles Eestis. Tegi seda nõnda muljetavaldavalt, et üks Saksamaa filminäitlejate agentuur küsis, kas võib teda esindama hakata.

Tänavu jõuab ekraanidele juba neli linateost, kus Tuisk mängib: Eestist, Saksamaalt, Laosest ja Lõuna-Koreast. Neist kõige värskemas, Valentin Kuigi ja Manfred Vainokivi filmis «Perekonnavaled» kehastab ta orkestrant Egon Reid, kes peab orkestri eesotsas asendama ootamatult oma dirigendist äia.

Kas ma eksin, kui ütlen, et Egon Rei on teie senise filminäitlejakarjääri kõige huvitavam kangelane – just mängimise mõttes?

Jah? (Jääb mõttesse – T. T.) Teistsugune, seda küll.

Missugune?

Esiteks vist natuke ebatüüpiline. See on juba vana nali, et ma saaksin kokku panna pika reklaamklipi oma tegelaskujudest, kes koksavad maha teisi või ennast või keda koksatakse…

Tõsi: Rogožin, Schnapps… Saksa kriminaalfilmide lurjused…

… riigikukutaja «Detsembrikuumuses», kes lasi endale kuuli pähe… Narkoärikas Olari, kes leiti pooduna. Jah, ka Saksamaal on mõni selline. Praegu on järeltootmises Laose film, mille kaastootja on Eesti («Kõige kallim õde» – T. T.), ma ei teagi, kuidas nad selle lõpetavad ja kokku monteerivad, aga… See peaks olema õudusfilmi žanris.

Seda nimetatakse õudusfilmiks?

Laoses on tsensuur. Kui see läbi läheb, siis on neil üle pika aja võimalik omal maal tehtud filmis näha meest ja naist suudlemas. Ja ka valget meest (st Tuisku – T. T.) palja ülakehaga. Laoses ei tohi sotsiaalseid probleeme filmides käsitleda, sellepärast on see ka tehtud õudusfilmi žanris. Heas mõttes riskiprojekt, mille puhul sa ei tea, mis sellest välja tuleb. Hoian pöialt ja ootan huviga.

Miks see nii on – nende rollidega?  

See ei ole ainult nii. See on stamp tegelikult. Ma ise lohutan ennast sellega, et halbu saavad mängida ainult väga head inimesed. (Naerab.) Ja «Perekonnavaledes» ei tapeta tõesti kedagi.

Aga miks Egon Rei veel teistsugune on… Sellepärast, et selle rolli ettevalmistus oli pikk ja tänu sellele on ta ka kõige rohkem… ise tehtud. Rohkem ette valmistatud, rohkem läbi mõeldud – just terviku mõttes. Ja mis seal salata, see on ka vist siiani...

… teie esimene päris peaosa?

Jah, tuleb vist nii välja küll. «Deemonites» olin üks mitmest peaosalisest (reklaamitöötajast hasartmängusõltlane Joko – T. T.). Ma ise ei oska seda n-ö sees olles hinnata: mõne tööga, mis on olnud lühike ja intensiivne, võib olla tegelikult sama palju vaeva kui n-ö peaosaga. Ma mõtlen heas mõttes kulutatud energiat, emotsionaalset seisundit, mida mingi töö tegemiseks vaja läheb.

Üldse ma ei oska teatris ega filmis tööd lihtsalt teha. Mõnikord on see miinus. Sellepärast, et mõned asjad saad kergemini nii kätte, kui sõnastad, mis see on, ja siis teed selle lihtsalt ära – põmm, ja valmis! Minul sellist talenti ei ole. Mind liigne mõtlemine tihtipeale segab. Mulle meeldib tohutu ettevalmistus, igapidi sisseminek.

Kuni «Perekonnavaledeni» ei olnud mul ühegi töö puhul seda võimalust, et ma ise kas kärbin stseeni või mõtlen mõne juurde ja me arutame kõik koos läbi, kuidas see võiks olla ja sobituks üldisesse tervikusse. Nii et selles mõttes väga huvitav ja vastutusrikas roll tõesti.

Minu meelest on Egon Reil kõige huvitavam arengukaar teie kangelaste seas, ehk ainult «Polli päevikute» eestlasest «anarhist» Schnapps on võrreldav.

Väga tore, kui te niimoodi ütlete.

Tõsi, ta pole küll ehk nõnda efektne nagu Rogožin ja Joko, kelle kohta võin ma kohe öelda, mis tüüpidega on tegu, mis neid ajendab, rääkimata retsidivist Borissist või narkoärikas Olarist, aga… ta on huvitav karakter selles mõttes, et ma jään jänni, kui oleks vaja lühidalt kokku võtta, mis mees ta selline on.

Kas te olete kunagi vaadanud, kuidas Hollywoodi näitlejad räägivad reklaamklipikestes oma tegelaskujust? Teate ju küll neid. Need on väga kummalised. Ma olen ikka mõelnud, kas keegi kirjutab neile teksti ette. Nii sorav on kõik. Olen ise ka proovinud ette kujutada, kuidas mina seda teeksin. Näiteks Egoni puhul. Et kes Egon on. Ja teate, ma ei oskaks vastata.

Mida ma aga teha püüdsin? Mängida hästi tavalist inimest, sellist, keda ei pane nagu tähelegi, kes ei võta vastutust, ja kui siis mingi muutus toimub tema elus, kui tekib hetk, kus tuleb midagi otsustada, siis mismoodi ta need otsused teeb, kas ta on inimlikult kasvanud nendeni või ei ole.

Kui ma mõtlesin koos Anu Lensmendiga (kostüümikunstnik – T. T.) kostüümi välja, kui me arutlesime, milline Egon Rei võiks olla, panime samuti märksõnaks, et ta on hall, ei jää meelde. Ja siis, kui Pärnus filmisime ja ERR tegi sellest klipi, siis üks lähedane nägi ja ütles, et kuule, see on sul täiesti hall tegelane. Mina vastasin, et väga hea!

See tähendab, et Egon Rei on üks meie seast, meie üsna banaalsest elust.

Huvitav, ma ka just mõtlesin, kas meie igapäevaelu on banaalne või mitte. Kuik on minu meelest selle üsna täpselt ära tabanud.

Selle äranimetamisega, sellega, et ma sõnastan juba ette väga täpselt, keda ma mängin, on veel selline jama ka, et see võib tööprotsessi ajal mingi võimaluse hoopis kinni panna, tihtipeale mitte kasuks tulla. Selle, mis tegelikult võib hoopis üllatada, et kuramus, seda ma küll ei oodanud, et see tegelane üldse nii võib teha või olla.

Näiteks tuli ka see alles tegemise käigus, mismoodi Egon ja tema naine omavahel suhtlevad. Proovisime kogu skaala läbi, oleme Evaga (Koldits) ju nii palju koos mänginud… Ikka ei tule. Ja siis hakkas ühel hetkel kooruma üks kummaline, allasurutud, vaikiv hoovus. Ühtäkki tundus, et vaat see ongi just see õige. Midagi jäetakse ütlemata, surutakse alla, sõnu ei loobita, nõud ei lenda, ometi…

Kas Egon Rei on senistest kõige raskem roll?

Raskeks tegi asja pigem see, et filmida tuli väljavenitatult pika aja jooksul (umbes aasta – T. T.). Teisalt, oleks me teinud järjest, nii nagu tavaliselt tehakse, 34 võttepäeva ja valmis, poleks ka sellist filmi tulnud. Aga niimoodi väikese meeskonnaga, natuke võtteid, siis kuu-paar pausi, arupidamist – see oli ainuõige viis seda filmi teha. Näitlejana pead sa seda rolli ainult kogu aeg meeles hoidma. Ennast üha uuesti ja uuesti käima tõmbama ja pulsi üles ajama.

Ja ainuõige oli ka see, et… Vaadake, meid on kasvatatud professionaalseteks, me õpime ära mingid oskused. Välismaal on vahel nii, et lähed mängima, ühtki proovi pole olnud, tervitad režissööri, sul on juba kostüüm seljas, tekst peas, lihtsalt lähed ja teed selle ära: tehtud, korras! Käi oma professionaalsus välja, aitäh, oleme nõus, kirjutame alla! Ja see on midagi, mis minu meelest on… natuke õudne! Inimeste vahel ei teki reaalseid kokkupuuteid.

Samas «Perekonnavaled»: kaks režissööri, kõike arutatakse koos, tekib huvitav pingeväli – nii on võimalus, et midagi sünnib. Et midagi muutub nii tegijates kui äkki ka vaatajates. Muidugi, alati on ka see võimalus, et läheb pekki, aga nii on ju kõigega.

Eelmisel aastal oli teil käsil koguni viis mängufilmi – see avaldab muljet!

Ma olen välismaal ikka öelnud, et meie seal väikeses Eestis oleme näitlejana õnnelikud, kui aastas on üks filmitöö, mis on üle kümne päeva pikk. Kui selliseid on aastas kolm (ma ei räägi siin ühe-kahepäevastest võtetest) ja kui need ei kattu, nii et sul on aega vahepeal ette valmistada, siis oled õnnega koos. Jah, mul on vedanud.

Saksamaal tuli just viiesajal ekraanil välja põnevusfilm «Tschiller: Off Duty», kus teilgi on väike suts – keegi Radin.

Väike suts, just nimelt. Radin on ühe Moskva kõrgklassi stripiklubi mänedžer, gangster. Jah, jälle. (Naerab.) Saksamaal on selliste kriminaalfilmide traditsioon, mille pealkiri on «Tatort» ehk «Surmapaik» või «Mõrvapaik», mis iganes. Need on telekanali ARD filmid, mida toodavad vaheldumisi selle liidumaades asuvad regionaalsed telejaamad. Peategelased – politseiuurijad – on ühised, aga mängivad neid erinevad näitlejad ja tegevus leiab iga kord aset mõnes selle liidumaa linnas, kes filmi toodab.

«Tschiller: Off Duty» on omakorda kinoversioon Hamburgi uurijast Tschillerist, keda mängib Til Schweiger, Saksamaal väga tuntud näitleja. See on Bondi ja «Võimatu missiooni» stiilis märul.

Teil on Saksamaal agentuur, kes teid esindab, mis tähendab, et te võtate filminäitlemist väga tõsiselt. Kas tõsisemalt kui teatrit?

Teatri puhul ma otsustasin ühel hetkel, et aitab… Ma kadusin lihtsalt sinna sisse ära. Ei saanud enam aru, kes ma olen, kus ma olen ja kas ma üldse olen. Ja siis ühel hetkel ma ei võtnud enam töid vastu (Tuisk lahkus teatrist NO99 2012. aastal – T. T.) ega ole seda teinud tänase päevani, välja arvatud nüüd, kui Läti lavastaja Vladislavs Nastavševs kutsus mind lavastusse «Lootus jäätub viimasena» (esietendub 12. märtsil teatris NO99). Kuna ta kutsus ja meid on seal väike trupp praegu, siis ma mõtlesin, et hüva, vaatame, kuidas ma end selle sees tunnen. Proovid käivad.

Võimalik ka, et selle põhjuseks oli soov taas kogeda… Vaadake, seda räägivad kõik näitlejad, kes on alustanud teatris ja siis läinud filmi ja siis ühel hetkel on igatsenud tagasi reaalset kokkupuudet vaatajaga, mis leiab igal õhtul aset.

Filmis on teistmoodi. Aga filmiga tegelemine on mind rahuldanud just elamise vormina. See, et sa valmistad end ette, keskendud, filmid ära ja pärast on jälle aega. Ma mäletan, et kui ma olin teatris ja jooksin pärast proove kusagile filmivõttele või pidin mahutama asju teatriproovide vahele, siis unistasin sellest, kuidas teha nii, et oleks aega võttele tulla ja aega sealt ära minna.

Kui ma nüüd «Perekonnavalesid» tegin, siis oli mul see aeg ja ma tundsin ennast suurepäraselt, iseäranis siis, kui nägin, kuidas mõni kolleeg muudkui kiirustab etenduselt või etendusele.

Kas otsus hakata üles ehitama filminäitleja karjääri sündis pärast «Polli päevikuid»?

Tegelikult oli nii, et kui ma teatrikooli lõpetasin, huvitas mind juba see, et oh, saaks ainult filmis mängida.

Keda ei huvitaks?

Eks ole? Omamata mingeid kogemusi. Igal juhul kui tehti üliõpilasfilme ja mind sinna kutsuti, siis ma ütlesin ikka jah. Tahtsin ise ka teada, kuidas see masinavärk minu puhul toimib. Kas meeldib või ei meeldi. Ja mulle hakkas see meeldima.

Miks?

Näiteks kontsentreerituse pärast. Teatris on kogu aeg tunne, et sul on tohutult aega proovi teha. Filmis on kas nüüd või mitte kunagi. Pealegi meeldivad mulle reaalsed paigad ja sellepärast ei meeldi mulle ka stuudios eriti filmida, sest see on teater, selles mõttes, et ma tean, mis seal seina taga parasjagu on.

Kõige mõnusam on aga see, kui terve võttegrupp, nagu oli näiteks «Idioodi» puhul (see on üles võetud Narvas Aleksandri kirikus – T. T.), sõidab koos kusagile filmima, elab ühes kohas, tekib oma rütm, põgeneda ei saa, sa jõuad kiiremini mingite kunstiliste lahendusteni. Kui võttepäev on pekki läinud, siis kõik istuvad, räägivad, mis seisus ollakse, ja otsitakse koos lahendusi.

Aga Saksamaa poole pilku pöörama ajendas ikkagi «Polli päevikud»?

Kõik viib lõpuks selleni jah. Aga selle filmi tegemine oli ka minu filmikool. Sain režissöörilt (Chris Kraus) selget ja sisukat tagasisidet. Pärast seda pakkus mulle oma teeneid üks Saksa agentuur. Miks ma pidanukski ei ütlema? Jätma sisse astumata uksest, mis minu ees lahti tehti? Kuigi minu saksa keel on olematu.

Tohoh?

On-on. (Liialdab – T. T.) Iga teine Eesti näitleja võiks minna vabalt maailma, just professionaalsete oskuste poolest – olla see Christoph Waltz, kes on Euroopast leitud ja lennutatud orbiidile –, aga kõik jääb keele taha kinni. Aktsent seab su rollidele piirid. Ja kui sa ei ole Javier Bardem, kelle puhul öeldakse lihtsalt okei ja võetakse talle coach (treener, kes tema keelt silub – T. T.), aga kes sellele vaatamata on ikka sellise puise keelega, nagu ta on… Bardemile antakse andeks, aga sellisel väikesel skaalal, nagu meie oleme, peab olema perfektne keel. Mul paraku ei ole see sellisel tasemel.

Siiski tuleb teil saksa filmides roll rolli järel välja, aga teada pole te sellest andma olnud kuigi varmas, pigem suisa tõrges.

Pole vaja teha sääsest elevanti. Kuidas Elu24s kirjutatigi, et Tambet Tuisk vallutab Saksamaa kinosid…

Meil on üpris palju näitlejaid, kes teevad koostööd rahvusvahelisel tasemel. Teatris, filmis… Enamik meist ei torma seda meediaga jagama, sest kahjuks kajastatakse seda sageli ebaadekvaatselt. Umbes nii, et Sergo Vares on Cumberbatchiga ühel laval, keegi oli peol koos Jude Law’ga jne. Vabandage, ma võimendan, aga nii see on.

Uurida ja süveneda, mida tähendab, et Sergo mängib Eesti näitlejana juba kolmandat hooaega Londoni teatrilavadel, tuua võrdlusi, luua taustsüsteem – ei. Lihtsalt, Sergo Vares asub ühel laval mängima koos Cumberbatchiga. Otsitakse suuri edulugusid ja nii puhutakse väikesed asjad suureks või räägitakse hoopis aiaaugust aia asemel.

Näiteks kui ma üritaks Saksamaal tõepoolest läbi lüüa, siis ma ei istuks praegu siin ega ajaks teiega mõnusasti juttu, vaid elaksingi seal. Ja kui mul tõesti oleks millestki rääkida, siis küllap ma ka räägiksin. Ühe-kahe võttepäevaga sutsudest või kümne võttepäevaga telefilmist pole nagu väga mõtet. Tuleb vahet teha, mis on mis.  

Selle intervjuu te siiski annate.

Selle annan, ja mõne kindlasti veel, sest ehk saan ma sel moel veel kuidagi kaasa aidata, et inimesed «Perekonnavalesid» kinno vaatama tuleksid. Muidu aga, kui mul on midagi maailmale ütelda, siis püüan seda oma tööde kaudu teha. Pole sõnu nii väga tarvis. Kogu aeg pildil olla samuti mitte. Muidu muutudki selle orjaks. Mis siin Eestis võib väga kergesti juhtuda ja ongi juhtunud.

Filmist «Mina ja Kaminski» oleks põhjust ikka rääkida, kuigi ka see roll pole seal just kõige suurem. Režissöör Wolfgang Becker, sama mees, kes tegi «Good bye, Lenini».

Sellest oleks, kuigi «Polli»-laadset rolli seal tõesti ei ole. (Tuisk mängib selles pimedat maalijat Kaminskit tema noores põlves, kes ilmub ekraanile mustvalgetel fotodel ja kroonikakaadrites – T. T.) Aga see on tähtis mulle endale. Teha koostööd selliste meestega nagu Becker ja operaator Jürgen Jürges («Hirm närib hinge seest», «Jõhkrad mängud»), filmida Beckeriga kahekesi New Yorgis 8-millimeetrise kaameraga partisani kombel… Ja kui see on veel loominguline kokkusaamine, mitte kuiv professionaalne ärategemine… siis see on suur asi. Mul on hea meel, et see film hakkab maist ka Eesti kinodes jooksma.

Mis edasi?

Loodetavasti läheb mais-juunis jälle võteteks, saksa film, seekord üks peaosadest ja tegelane jääb lõpuks elama. Ma olen õnnelik.

«Perekonnavaled» on kinoekraanidel reedest.

KAST

Tambet Tuisk

39-aastane (filmi)näitleja

2000–2005 Vanemuise teatri ja 2005–2012 NO99 teatri näitleja, 2012. aastast vabakutseline

Filme: «Kõige kallim õde» (2016, esilinastumata), «Mees ja naine» (2016, esilinastumata), «Perekonnavaled» (2016), «Tschiller: Off Duty» (2016), «Mina ja Kaminski» (2015), «Roukli» (2015), «Nullpunkt» (2014), «Deemonid» (2012), «Idioot» (2011), «Polli päevikud» (2010), «Mina olin siin» (2008)

2014. aastal sai Bruno O’ya nimelise noore filminäitleja auhinna