/nginx/o/2019/03/20/11880518t1h2bb8.jpg)
Ei oma viimast diplomilavastust mängivatel lavakunstikooli 27. lennu tudengitel ega ka teistel maksa muretseda, kas 350 aastat tagasi kirjutaud «Misantroop» on piisavalt nüüdisaegne. See Molière’i näidend on justkui mingi universaalne skeem, mille puhul ei saagi küsida, kas näidendi tegelased ja nende probleemid puudutavad tänast vaatajat, vaid igal ajastul saame «Misantroobi» tegelastes näha just oma aja isikuid ja trende.
Kuid saame aimu ka Molière’i ajast, kes on öelnud, et oma ideed võtab ta sealt, kust võtta on. Ehk siis suur osa tema loomingust pärineb elust enesest. Pealegi mängis võimekas näitleja Molière ise ühte «Misantroobi» peategelast Alceste’i ja seega võime kõnealust näidendit näha autobiograafilisena. «Misantroop» tõestab, et inimesed ei muutu, muutuvad olukorrad. Võib-olla pole see näidend oma struktuurilt ja ideelt kõige efektiivsem abivahend, millega osutada kehtiva ühiskonna mädapaisetele, ega tõlgenduste poolest üleliia avar. Siin tuleb aga arvestada, et «Misantroop» oli üks esimesi tekste draamaajaloos, millesse ilmus alltekst.
Nüüdne Anu Lambi lavastus olla välja kasvanud lavakõneeksamist ning mõningal määral oli seda ka esietendusel tunda. Mis pole aga taunimist väärt, sest Molière’i poleks mõtet lavastada, kui tema näidendite värsile ja rütmile suuremat tähelepanu ei pöörataks. Kõlab paradoksaalselt, kuid on öeldud, et Molière’i dramaturgia sisuline aktuaalsus on lahutamatu tema vormist, ning näiteks just kunagised Lembit Petersoni lavastused (aastatel 1986 ja 2011) seda paradoksi tõestasid. Kui 2008. aastal VAT Teatris esietendunud Markus Zohneri lavastatud «Misantroobi» füüsilisem ja mängulisem vorm võib-olla tõesti pisut pärssis teravmeelset värssi nautimast ja seda tõlgendamast, siis Anu Lambi lavastus on kusagil Petersoni ja Zohneri tööde vahel.
Tänu nii modernsemale miljööle (salong toolide ja kohitsetud tiibklaveriga), samalaadsetele kostüümidele kui ka Tõnu Kõrvitsa heliloomingule asetus tegevus kuhugi Vilde «Tabamata ime» loomisaega ning mööndustega võime ju näha ka näidendite sisulisi puutepunkte. Kuigi esimese hooga tõrgun värsis lavastust väljareklaamitult «tšehhovlikuna» nägema, tuleb tunnistada, et lavaka tudengite töös on see inimhingede inseneriteadus justkui rakendunud tõesti.
Noorte näitlejate mäng on dünaamiline ja tegelased – niipalju kui värss võimaldab – lihast ja luust noored inimesed. Teksti allahindluseta edastamise parimaks tunnustuseks on ilmselt etendustel kostvad naerupahvakud ning see annab ühtlasi kinnitust, et 350 aastat vana värss töötab endiselt.
Koolitöös tuleb rakendus leida kõigile tudengitele, sestap on üks selle tudengilavastuse eripärasid peaosaliste esitamine mitme näitleja poolt. Ühelt poolt lisab see lavastusele värskust, teisalt on oht, et peaosalised lahustuvad või tekib mingi segadus tegelase rollijoonises. Molière esitas oma näidendiga küsimuse, millele peab iga ühiskond paratamatult oma vastuse leidma – see on küsimus tõe ja ühiskonna vahekorrast.
Me võime küsida, kas Célimène’i austaja, tõeihaleja ning à la «Elu24» kultiveeritavast lõhverdav-sisutühjast seltskonnanormist väsinud Alceste (Karmo Nigula, Karl Laumets, Markus Habakukk, Ott Raidmets) on tänase vaataja silmis lihtsalt tülinorija, naeruväärselt vanamoeline oma tõrjuvuse ja otsekohesusega või hoopis ainuke normaalne inimene. Vastus sõltub vaatajast ja tundub, et just sellepärast on neljal näitlejal olnud ülesanne Alceste’i mängida võimalikult sarnaselt. Kuigi kiusatus oleks näha mõnevõrra nüansseeritumat kvartetti. Etenduse kavalehel on foto, millel noormees vaatab peeglisse ja näeb seal nelja misantroopi. Kuid võime vaadata ka vastupidi – hulk inimesi vaatab peeglisse ja näeb seal koondkujuna ühte misantroopi.
Ka noore Célimène’i esitajad (Saara Nüganen, Lauli Otsar, Liisa Saaremäel) on hoidnud ühtset joont ning ühe noore seltskonnadaami hingeelu hämaramaid (või siiramaid) soppe me ei näe. Célimène on (või tahab olla) muretu ja seda igas mõttes. Kirglikust muretusest pole paraku kaugel mitmepalgelisus või silmakirjalik tolerantsus, ja midagi tänapäevast siin on.
Alceste tüütab Célimène’i oma tõe- ja armuvaluga ning seoses nende tüütamistega on sündinud väga kõnekas ja tähelepanu vääriv leid: niipea, kui ilmselgelt juba murtud mees tuleb oma südame- ja hingehädadega kallima juurde teda n-ö mõistusele tooma, hakkab naine rõõmsalt ja süüdimatultki prantsuse keeles laulma, et ta ometigi ei peaks kuulama teateid hädast ja viletsusest, mis ju tegelikud võivadki tõele vastata.
Näitlejatöödest tuleks esile tõsta ka Laura Kalle, kes oli Célimène’i «sõbratari» Arsinoéna võimekas nii tšehhovlikust, molière’ilikust kui ka püstijalakomöödialikust vaatevinklist. Ja ei saa öelda, et vähem võimekad oleksid olnud Philinte’i osatäitjad Jürgen Gansen ja Christopher Rajaveer ning Risto Vaidla (markii Acaste) ja Karl Koppelmaa (markii Clitandre).
Mati Unt kirjutas Petersoni 1986. aasta lavastusest: «Etenduse kultuur on kõrge ja seda näeb viimasel ajal harva. Kõrge kultuuriga etendus aga kasvatab publikut, muudab teda paremaks ja kultuursemaks. Inimesed lahkuvad teistsugustena, ükskõik mis nad ka ise ei mõtleks. «Misantroop» oli ehk kasutu, aga väga vajalik.»
Undi «etenduse kultuuri» jutt kehtib igati ka kõnealuse lavastuse kohta. Kuigi nüüdse lavastuse vajalikkust on keeruline mõõta, on see kindlasti kasulik, nii ühele kui ka teisele poolele.
ARVUSTUS
Molière «Misantroop»
Tõlkija August Sang, lavastaja Anu Lamp (Tallinna Linnateater), kunstnik Maarja Naan, helilooja Tõnu Kõrvits, valguse kujundaja Andres Pajumäe. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 27. lennu bakalaureuselavastus esietendus Eesti Draamateatri väikeses saalis 22. veebruaril.