Oleme küll isanda ja alandliku, totalitaarse ja demokraatliku, tsentraalse ja vabakondliku vahekordade suhtes läbinud justkui postmodernse karastuse, kuid ometi tundub, et Tuglase 1914. aasta katastroofiõhkkonnas sündinud novell on ka tänapäeval enda taha kogunud mingid uued (või kas üldse uued?) tähendustasandid.
Jätkem praegu võrdlemata Merle Karusoo 1975. aasta ja Priit Pedajase 2000. aasta lavastused (kuigi nende täiesti erineva ajastuvaimu kõrvutus võiks olla vahepealse ühiskondliku meelsuse arengu kaardistamiseks oluline). Küll aga on kõnekas, et Riho Undi Neitsi Maali auhinna pälvinud «Isand» ja Leino Rei Theatrumis lavastatud «Popi ja Huhuu» sattusid tajuma ja kajastama enam-vähem samaaegset ühiskondlikku atmosfääri.