Eesti kultuuriajakirjanduse sõbralikku perre on lisandunud uus liige - ajakiri Uus Materjal, mis esitles möödunud nädalavahetusel oma teist väljaannet pealkirjaga Uus Number. Uus Number on pühendunud kommunikatsiooniteemadele, täpsemalt kunstikommunikatsiooni teemadele. Uut Numbrit saab ainult füüsilisel kujul ning limiteeritud tiraažis, nende esimene tulemine toimus aga kuuekilose bentoonkamaka vormis.
Mis asi on Uus Materjal, miks ta tegutseb, miks teda vaja on, mis tühikut täidab?
Kunstiprojekt/ajakiri on kunstiprojektide sari, mis mängib ajakirjanduslike ja kunstiliste võtetega ning uurib kaasajas kõnekat teemat, ilmudes sealjuures ajakirja nime all. Ajakirjaga on tal ehk kaks sarnast tunnust – ta on päevakajaline ja ta on kogumik.
Kunstiprojekt/ajakiri Uus Materjal on nagu A-rühm – ilmub siis, kui vaja, ja sellisel kujul, nagu vaja. See on mitte-perioodiline kogumik, kus kõik algab teemast – tihti pikkade arutelude tulemusel pinnale jäänud lõplik teema määrab kuidas, mis kujul, mis vormis, mis formaadis, mis funktsiooniga see peaks ilmuma, et kõige mõjusamalt teemat edasi anda.
Uus Materjal sündis Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse II kursuse magistrantide ühisest tundest, et kohalik kultuuriajakirjandus on peamiselt toimetatud ja silutud tekstimassiivide väli, kus on palju kulda, aga vähe avastamiserutust. Sellest ka vormikatsetuslikkus ning püüd luua ühe väljaandega mitme tajumeelega kogemus.
See, kas järgmine number on Uus Number, seda ei tea...
Miks te ajakirja ainult füüsilisel ja über-eksklusiivsel kujul välja annate, kas teid kommunikeerumine ei huvita?
Miks füüsilist vormi ei ole võimalik kommunikeerida? Meile tundub vastupidi, füüsilist vormi on palju lihtsam kommunikeerida kui sisu. Seda näitas ka meie esimene number – 6 kg betooni oli kutsuv ja kõnekas nii ehitusmeistrile kui ka kaasaegse kunsti professionaalile; õhku täis padi ja 146-leheküljeline sisukogumik on selle kõrval palju keerulisem kommunikeerimise objekt. Materjaliga tekib lugejal/publikul palju vahetum oma side kui teksti (ja isegi visuaali) läbi. Oluline on meie projekti juures sõna «kunst», oleme teadlikult otsustanud katsetada ajakirjanduslike ja kunstiliste võtetega, põimides mänguliselt teksti ning füüsilisi objekte.
Miks me anname ajakirja füüsilisel ja ainult offline-kujul välja? Materjali kõnekusest lähtudes usume vormi ning et ka sisu ja vormi omavahelisest suhtest tekib veel kolmas iseseisev kvaliteet. Offline- formaadi näol ei ole tegemist über-eksklusiivsuse taotlusega per se. Kuna ajakirja sisu ja vorm on omavahel tihedalt seotud, läheks online'is osa projekti kontseptsioonist lihtsalt kaduma ning ilma selleta on ajakiri poolik ja poolikut kogemust me pakkuda ei soovi.
Kunstiprojekt/ajakirjaga saab tutvuda kõigis suuremates raamatukogudes – me ei näe probleemi eelduses, et üks füüsiline keha võtab kätte, et liikuda ringi füüsilises ruumis, jõudmaks füüsilise objektini, et seda muuhulgas füüsiliselt kogeda. Kui rääkida väikesest tiraažist (1. number – 111, 2. number – 222), siis kunsti-publikatsioonide nõudlus ei olegi palju suurem ning pigem arvestame sihtgrupi ja lugejaskonnaga. Selle kasv tekitab aga väljaandjaile endile väljakutse just vormi, formaadi ja funktsiooni osas – milline ja mis teemal peaks olema ajakiri, kui selle tiraaž on 888 või 999 – ei ole mõeldav, et loome siis betoonkaste.
Miks tekkis mõte praegune number kommunikatsiooniteemadel kokku panna ja mida selle numbri kokkupanekust õppisite?
Uue Numbri teemaks valisime kommunikatsiooni, kuna tundsime, et kunsti- ja kultuurikommunikatsioon kui selline on Eestis peaaegu et täiesti käsitlemata teema. Kommunikatsiooni ja (positiivse) haibi roll tundub kohaliku kultuurivälja kontekstis olevat sageli alahinnatud. Rahaliste ja inimressursside, oskuste või motivatsiooni puudus ei soodusta ka probleemile loomingulist lähenemist. Professionaalne kunstikommunikatsioon on üpris harv nähtus ning meie eesmärk oligi tuua rambivalgus sellele problemaatikale. Läbimõeldud kommunikatsioon võib pakkuda kunstile palju suuremat nähtavust ning oma erinumbriga soovimegi ümber pöörata arusaamist kommunikatsioonist ja haibist kui negatiivsest nähtusest.
Õppisime, et kommunikatsioon on kuradi raske ning nõuab samasugust pühendumist ja kontsentratsiooni kui selle loomine, mida kommunikeerida. On igati põhjendatud, et kommunikatsiooniga tegeleb eraldi inimene. Samas annab kommunikatsiooni «objekt» tihti kätte üsna head suunad, mida tasub kommunikeerimisel arvesse võtta, võimaldades kommunikatsioonile loominguliselt läheneda.
Mis on viimane olulisim näitus Eestis?
Meie toimetuse kolleegiumisse kuulub praegu seitse liiget ning me ei esinda ühtset ideoloogiat. Igaühel on õigus erinevale arusaamale, mida ta oluliseks peab. Ajakirjad on kogumikud, mis esindavad samuti väga erinevaid ideid ning tihti pikkade vaidluste tulemusena sündinud otsuseid. Võib ehk öelda, et küllaltki ühine arusaam on meil aktuaalsusest ning kõnetavatest teemadest meie ümber; jagame ka seda tunnetust, et otsida uusi lahendusi, kuidas ajakirja teha, kuidas on see mitmete meetodite ja distsipliinide kohtumine (mis tänapäeval on juba lähtebaas, mitte uus leid).
Näitusesoovitusi, kuhu minna, ei tahaks jagama hakata… Soovitame lihtsalt väga näitustel käia!