Kuidas kujutada päeva?

, Pärnu vabakooli õpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Igor Kotjuh.
Igor Kotjuh. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

«Kuidas kujutada päeva» on luulekogu, mille analüüsimine või lahtiharutamine on arvustajale üsna keerukas ülesanne. Kätkeb see ju eneses midagi palju enamat kui ühe poeedi järjekordne tundepuhang.

Selle raamatu puhul saavad oluliseks nii taustsüsteem, milles teos on ilmunud, samuti isikud, kes selle ilmutamisega seotud on. «Kuidas kujutada päeva» on ilma igasuguste liialdusteta kultuurisild Eesti ja Venemaa vahel, vastastikune sõprusavaldus, mõttekaasluse tulem, mis igasugusest poliitilisest jamast kõrgemale tõuseb ja vaatamata ümberringi toimuvale inimeste headusesse usub. Tabasin end lugedes ikka ja jälle mõtlemast, et seda või mõnda teist luuletust võiks Vladimir Putin lugeda. Kujutlesin teda mõtiskledes omaette maha vaatavat ja pisarat poetavat. Nii oleks võimalik, et luule muudab maailma tõesti paremaks, aga võimalus selleks on kaduvväike. See selleks, proovigem nüüd rääkida tegijatest. Ja et kellestki alustada, peab kõigepealt rääkima Igor Kotjuhist.

Eesti-vene kirjanik P.I. Filimonov kirjeldab raamatu järelsõnas Igor Kotjuhi kui peaaegu et kõigest pidevas vaimustuses olevat inimest, kes küpse inimesena ning väljakujunenud luuletajana ikka veel vahib sedasama maailma suurte silmadega, vaimustudes ja imetledes. (lk 113)

Arvan (Kotjuhi isiklikult tundmata), et see kirjeldus peab olema paikapidav, sest kuidas muidu seletada tema suurepäraseid saavutusi luuletaja ja tõlkijana, väsimatu Eesti-Vene kultuurisilla ehitajana. Mitme vene keeles kirjutava poeedi looming on saanud eesti lugejatele kättesaadavaks just tänu Kotjuhi vahendusele. Tuntuim neist on ehk Kirill Medvedev, kelle tekste ka käesolevast kogust leida võib. Ka Kotjuhi enda loomingut on tõlgitud paljudesse keeltesse ja see teeb temast rahvusvahelise ja korduvalt auhinnatud mehe, kes ise on lugejate rõõmuks avaldanud raamatuid eesti, vene ja koguni soome keeles. Meil, luulesõpradel, ei jäägi üle muud kui rõõmu ja uhkust tunda, et meie kandis selline tegelane tegutseb.

Niisiis, luulekogus «Kuidas kujutada päeva» ei kohta lugeja üksnes Kotjuhi loomingut, nagu kaane järgi ehk oletada võiks. Sellest raamatukesest võib leida veel P.I. Filimonovi, Kirill Medvedevi, Hadanovitsi, Arvo Metsa ja Sergei Timofejevi tekste.

Põhjusi, miks need luuletajad ilmuvad ühiste kaante vahel, võib loetleda mitu. Esiteks on nad kõik vene keeles kirjutavad poeedid, kes lähemalt või kaugemalt Eestiga seotud. Teiseks kirjutavad nad kõik vabavärsilist luulet, ja kolmandaks, olgugi tegemist erinevate ja isikupäraste autoritega, sarnanevad nende tekstid üksteisega, sest on napid ja sõnatäpsed, luuletaja kaasaega kajastavad ning toonilt nukrameelsed, kuid mitte pessimistlikud. Luuletused on raamatusse paigutatud läbisegi, mitte autoreid järjestades. See kompositsiooniline võte annab kogule erilise hingamise; läbi mitme teadvuse, mis peas samaaegselt kajama jäävad, kerkib lugeja silme ette meie kaasaegne, käegakatsutav maailm koos seal elavate inimeste, paikade ja olukordadega. Tekstide heakõla eest tuleb küllap kiita tõlkijat ja toimetajat, kelleks trükise tehnilistes andmetes Kotjuhi kõrval on märgitud Katrin Väli.

Ühisteks märksõnaks nende luuletuste puhul võiksid olla vaatlus ja portreteerimine. Erapooletuna, subjektiivseid hinnanguid vältides, annavad luuletajad edasi maailma, mis neid ümbritseb. Liigse kujundlikkusega lugejaid koormamata, justnagu ajakirjanikud või blogijad, esitavad nad oma tähelepanekuid ümbritseva kohta, räägivad sellest, mis neile oluline, ja muudavad selle oluliseks ka lugeja jaoks. Tegemist on nüüdisaegsete, digiajastu luuletajatega, nagu P.I. Filimonov järelsõnas tabavalt mainib.

Ja lõpuks toon kirjeldatud raamatust luulenäite. Ilma vähimagi katseta seda ülaltoodud tekstiga seostada. Lihtsalt sellepärast, et see on kohutavalt, lausa hirmuäratavalt ilus.

sel aastal oli võimatu kirjutada luuletusi. nad küll

tulid, kuid olid haiged, katkevate häältega.

Paned paberile esimesed sõnad, aga rea lõpp haihtub,

justnagu pehkinud paadisild vee alla kaob./---/

Head lugemist!

ARVUSTUS

Igor Kotjuh «Kuidas kujutada päeva»

Kite MTÜ

2015, 128 lk 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles