Mis on intiimsem, kokkupuude inimese või ekraaniga?

, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koreograaf Jan Martens ja filmirežissöör Lukas Dhonti «Tavalised inimesed. Tallinna versioon»
Koreograaf Jan Martens ja filmirežissöör Lukas Dhonti «Tavalised inimesed. Tallinna versioon» Foto: Siim Vahur

Koreograaf Jan Martensi ja filmirežissöör Lukas Dhonti «Tavalised inimesed. Tallinna versioon» ehk siis mööda maailma reisiv ja nüüd Eestisse jõudnud projekt on üks üsna iseäralik ettevõtmine. Tegijate sõnul on see ühtaegu sotsiaalne eksperiment, workshop ja etendus.

Projekti valiti vabatahtlike seast üle neljakümne eestlase erinevatelt elualadelt. Eri töötubade kulminatsiooniks olid kaks etendust, kus seni erinevates gruppides töötanud inimesed kokku said. Ehk siis mõneti võib öelda, et publikuni jõudis vaid osa projektist. Klassikalises mõttes lavastuse proovideks on neid töötubasid ilmselt raske pidada.

Etenduse süsteem oli enamjaolt umbes selline: laval saavad kokku kaks inimest, kes varem üksteist kohanud ei ole. Tund aega enne etendust oli neile antud stsenaarium käesolevaks õhtuks, mis andis mõneminutiliseks kohtumiseks teatava raamistiku. Kuidas seda lahendada, jäi osalejate enda otsustada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles