Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Reaalne on reaalne on reaalsem

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Don Eddy (1944) Lammutustöökoda I. 1971 Akrüül | FOTO: Erakogu. © Don Eddy, Institute for Cultural Exchange, Tübingen
Richard Estes (1932) Peegeldused autol. 1969 Õli | FOTO: Erakogu © Richard Estes, Institute for Cultural Exchange, Tübingen
Roberto Bernardi (1974) Confini Segreti. 2013 Õli | FOTO: Bernarducci.Meisel.Gallery, New York © Roberto Bernardi, Institute for Cultural Exchange, Tübingen

Juhtusin Eesti Päevalehest lugema intervjuud hüperrealismi näitusel esindatud Ben Johnsoniga (jah, mitte segi ajada samanimelise sprinteriga, kes pärast mitmekordset dopinguga vahelejäämist hobustega võidu pidi jooksma), kes rääkis, et ta on pärit lihtsast perest ja et teda huvitavad lihtsad asjad.

Fotorealism või ka hüperrealism või ka superrealism ongi vaatajale lihtne kunst – kujutised, mida neil töödel näha, on sellised banaalsevõitu, suvalised vaated tänavatele, suurlinn, peegeldused poeakendelt, autod, tarbekaubad, sööklad jne. Mingit müsteeriumi ega salapära neis pole. Neid on lihtne ära tunda ja suhestuda. Hüperreaalsuse ja simulatsiooniteoreetik Jean Baudrillard on näiteks porno puhul rääkinud hüperreaalsusest. Porno on simulatsioon, reaalsem kui reaalne, selles puudub salapära, porno on kujutis otse näkku, mehaanika, panemine, ülevalgustatus, totaalne nähtavus.

Tean ka maitsekrahve, kes ütlevad, et hüperrealism on igav. Olen neile ikka selle peale öelnud, et elu ongi igav ja ole rahul sellega, mis on. Sellises reaalsuses ei ole midagi ülevat, tegemist on pigem nüri ja konstateeriva reaalsusega, sellega, mis ütleb, jah, see on tõesti nii. Ben Johnson räägib ka, et fotorealistidele ei meeldi, kui neid fotorealistideks kutsutakse, pigem realistideks. Võib-olla ei peaks ka meie nende peale selles osas kadedad olema ja neid ka rahumeeli realistideks kutsuma.

Eks realismiküsimus olegi inimese elus üks kesksemaid – ikka ju küsid, kas see vorst on tehtud ikka päris lihast või on tegemist mingisuguse asendusasjaga, või et kas see armastus on päris või on tegemist mingisuguse asendusasjaga. Hüperrealism on mõjukas maalikunsti stiil ja kujutise selguse mõttes reaalsuse kujutamisel enam edasi minna pole võimalik. Vähemalt sellise nähtava reaalsuse osas. Filmirežissöör David Cronenberg kunagi küll rääkis, et tõeline realism on inimesel naha all, aga kuna Cronenberg on friik, siis ei pea tema sõna olema seaduseks.

Kui nüüd sellise jutuga siiski isegi natuke kiuslikult edasi minna, on ka mõni psühhoanalüütilise kaldega filosoof osutanud, et tõeline kohtumine reaalsega toimub juhtudel, mil ollakse näiteks noaga näppu lõiganud – nähtavale ilmunud veri on sellisel juhul reaalsemast veelgi reaalsem. Kuna, nagu juba mainitud, on küsimusel reaalsusest, realismist jne inimese jaoks sedavõrd keskne tähendus, siis vajaliku hulga mõistuse ja kompetentsuse puudumisel ma sealt edasi ei hakka enam liikuma.

Fotorealism on muidugi cool, sest pole midagi cool’imat masinlikkusest, monotoonsusest, eemaldumisest, objektiivsusest, aga ka juhuslikkusest. Kui pildil puudub saladus, pime koht, pole sellest ju ka midagi rääkida, kõik on juba näha. Vaikivad inimesed on ju cool’id, rääkivad aga vastupidi. Ja kes ei tahaks olla cool, eriti veel tänapäeval. Kui veel mainitud Ben Johnsoni juurde tagasi pöörduda, räägib temagi, et inimesi pole tal maalile vaja, kuna inimene juba nii või teisiti seda tööd vaatab.

Vaatamine kui selline on fotorealistlike maalide puhul kindlasti oluline välja tuua. Mäletan, kui Tallinna Rotermanni soolalattu toodi 2000ndate alguses Andy Warholi näitus, ja sõber, kellega koos seal käisin, tahtis kohe Warholi tööd näpuga katsuda, selline realismiefekt oli tarvis ära proovida. Mis iseenesest tagantjärele tundub isegi kahtlane, sest Warholi kunst oli ju masinlik, paljundatud ja antiautentne, mis seal ikka katsuda, sama hea on ju katsuda kloonitud lamba villa.

Leidsin ka mina fotorealistide puhul end vaatamas – lähed pildile lähemale ja uurid. Kuna tegemist on siiski erinevalt pärisfoto näpuvälgatusest pikaajalisema manuaalse tööga, võib tekkida fotorealistliku töö vaatamiskogemuses teatav tajunihe – mitte väga erinev mõttest, et keegi on võtnud nõuks kõik rannas leiduvad kivikesed ära loendada.

Tallinna toodud näitusel on vaadata kolme põlvkonna fotorealiste: 60ndate lõpust tänapäeva, pärit on nad USAst või Inglismaalt. Natuke on sel näitusel ka teisejärgulist olekut – eelkõige on see reklaamitud välja selle stiili staarnimedega nagu Chuck Close või Richard Estes, kuid neilt on võimalik näha pigem marginaalsemaid töid. Chuck Close’i «Autoportree» ja «Keith» on küll tuntud tööd, kuid kuna masinlikkuse apologeedina tegi ta neid rohkem kui ühe ja eri versioonides, pole Tallinna jõudnud need kõige kuulsamad versioonid. Kuigi ega ma ei teagi, milline versioon neist kõige kuulsam on.

Chuck Close’i tööde puhul meenub ka lugu sellest, kuidas ansamblit Boney M oli ühel hetkel mitu tükki ja siis need erinevad Boney M-id sõlmisid omavahel aumeeste kokkuleppe, et ühel õhtul samas linnas kaks Boney M-i ei esine. Ehk on ka Chuck Close’i tööde osas midagi sarnast sõlmitud. Maali «Keith», muide, on võimalik mäletada ka filmist ««Hukkunud Alpinisti» hotell», kus see hotelli astujat kohe fuajees tervitas. ««Hukkunud Alpinisti» hotelli» kunstnikuks oli Eesti üks esimesi ja tuntumaid hüperrealiste Tõnu Virve, ja nagu Virve ise on rääkinud, on see ka ainus hüperrealistliku interjööriga film Eestis.

Fotorealism või hüperrealism jõudis maalikunsti 1960ndate lõpul, ja väidetavalt just teatavast neuroosist, et varasem popkunst on oma maailmakujutamises siiski liiga subjektiivne. Olekult järjest objektiivsemaks muutunud medialiseeritud reaalsus sellist neuroosi tagant tõukas. Fotorealistid tahtsid edasi liikuda. Mainigem veel, et esimene fotot maalis kasutanud maalistiil oli impressionism, kuna fotograafia oli arenemas ja kunstnikul oli võimalus fotole salvestatud reaalsust põhjalikumalt uurida. Ka avaldus see maali kujutamislaadis.

Fotorealism võtab aluseks mitte reaalsuse, vaid foto, millegi, mis on juba vahendatud. Tihtipeale esitab fotorealism ka palju mõttetust, sest fotodki, eriti amatööride tehtud ja eriti tänapäeval, on mõttetud, need on lihtsalt klõps, suvaline aeg ja koht eikusagil. Fotorealismi suurem tulek kunstiväljale ja kunstiajaloo kaardile toimus 1972. aasta Manifestal, mille kuraatoriks oli üks kõigi aegade kuulsamaid kuraatoreid Harald Szeemann. Sellele art-world’i legendile teeb kummarduse ka käesolev näitus, kuna leiame sellelt ka Frank Gertschi Szeemanni portree.

1970ndate keskpaiku ilmub hüperrealism ka eesti kunsti, mil hakkavad tegutsema juba mainitud Tõnu Virve, Ando Keskküla, Jaan Elken jne, aga nendel peatub peagi sealsamas Kumus avatav näitus eesti hüperrealistidest. Ka tänapäevases eesti maalikunstis on hüperrealistidel kindel koht, sest keskseid maalikunstnikke nagu Tõnis Saadojat või Maarit Murkat armastatakse just selle stiiliga nimetada.

Näitus

«Fotorealism. 50 aastat hüperrealistlikku maali»

Kumus avatud 12. juunini

Näituse kuraator Otto Letze

Näituse on koostanud Institut für Kulturaustausch (Tübingen).

Tagasi üles