Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Soos tasakaalu säilitamiseks peab pidevalt liikuma

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Musta Kasti lavastus «Võõrana põhjala kõrbes». | FOTO: RUUDU RAHUMARU

Tartus tähistas teatripäeval oma teist sünnipäeva väiketeater Must Kast, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia vilistlaste loodud teater, mis tegutseb Genialistide Klubis. Sel hooajal on uuslavastusi välja tulnud järgemööda, sealhulgas kaks lastele, ning tuleb veelgi. Nii suurt energiat ja teatritegemise kirge nagu sel hooajal Genialistide Klubis, pole Tartu teatriskeene tõtt-öelda ammu näinud, kui Renate Keerdi füüsilise teatri lavastused välja arvata.

Musta Kasti lavastus «Võõrana põhjala kõrbes». | FOTO: RUUDU RAHUMARU
Musta Kasti lavastus «Võõrana põhjala kõrbes». | FOTO: RUUDU RAHUMARU
Musta Kasti lavastus «Võõrana põhjala kõrbes»- | FOTO: RUUDU RAHUMARU

Täiesti uue nähtusena tuleks mainida pärast iga etendust toimuvaid avatud arutelusid kutsutud külalistega. Mustal Kastil on tugev tuumik ja niivõrd kollektiivse töö puhul kui «Võõrana põhjala kõrbes» on raske kedagi eraldi esile tõsta. Lavastaja Lennart Peep, dramaturg Marite H. Butkaite, kunstnik Birgit Landberg ja koreograaf Jaanika Tammaru ning näitlejad esinevad siin kõik ühe Musta Kastina.

Viide pagulaskriisile tekib vähemasti vaataja teadvuses juba reklaamplakatil tõmmuks võõbatud peategelast vaadates, kuid selle teemal ei lasta edasi areneda. Lavastus tegeleb lihtsalt, kuigi oma krutskitega, hoopis sügavamate kultuuriliste arhetüüpidega. Ilmselgelt lõunamaist päritolu Tüdruk (Laura Niils) on jõudnud oma kodukohast tundmatusse, kaugesse paika, küsides kelleltki retooriliselt ja hämaralt, kas ta on nüüd pärale jõudnud.

Siin, kauges põhjamaa soos, kus «maa on vesi», kohtub ta selle veidrate asukatega – lihtsameelne ja heatahtlik Eesti mees Jaan (Kaarel Targo), hullunud noor naine Tiina (Kaija M. Kalvet) ning Soo ise (Märt Koik). Silver Kaljula kehastab kõikvõimalikke muid tegelasi, kes tulevad väljast, kas siis otseses mõttes (küla, linn) või metafoorselt (mälu).

Lavastuse žanrimääratluseks on antud «Eesti maastiku jutustus naiskooriga». Silmapaistev osaline on lavastuses Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor (dirigent Triin Koch), kelle pidev muusikaline saade loob seda veidi müstilist maastikku ja rituaalset atmosfääri. Koori repertuaar on pärit Eesti ja Soome koorimuusikast, etenduse kulminatsiooniks on kahtlemata Veljo Tormise «Raua needmine», mille ajal kogu jõud valla lastakse. Genialistide Klubi väikses saalis mõjub see kõik kummastavalt.

Etenduse atmosfäär on tihe, isegi lämbe, nagu sooaurudest küllastunud. Lavategevus toimub peamiselt saali keskel asetseval poodiumil ja selle all – soo varjatud osades. Personifitseeritud Soo libiseb, hüppab ja voolab üle lava ja selle alt läbi nagu tõeline mulksuv mudamaastik. Musta Kasti trupis on üldse huvitavalt ekspressiivseid näitlejaid, kes ei karda olla imelikud ega koledad.

Soos peab tasakaalu säilitamiseks pidevalt kohta vahetama, paigale jääda ei tohi. Tasakaalupunktide otsimisega tegeleb ka kõrbest tulnud Tüdruk. Ta pole päris tavaline inimene – ta on ainus, kes näeb Sood, ja oskab teda ka ohjeldada. Võõraks peategelane samuti ei jää, vaid kohaneb sooeluga. Pole selge, mille eest ta põgeneb või mis teda ajendab, vaatajale on jäetud võimalused oma oletusteks. Kuid sohu – põhjala kõrbe – ta jõuab.

Soo ja kõrb on mõlemad piiripealsed, väheasustatud alad, kus ellu jäävad ainult kõige tugevamad või kõige veidramad – need, kes mujal («normaalsuses») end hästi tunne. Eesti keeles on üks huvitav homonüümia. Sõna «kõrb» tähistab mitut asja – väga kuiva ilma taimkatteta maa-ala (käändub kõrb-kõrbe) ning ka metsast ja soodega ala (kõrb-kõrve). Algne läänemeresoome tähendus on olnud «inimtühi koht». Seega on kõrbe ja kõrve (soo) paralleelsus mingil arhetüüpsel tasandil väga õige, lavastuse pealkiri oleks võinud isegi olla «Võõrana põhjala kõrves». Mustvalged vastandused elimineeritakse seega juba eos.

Igas stseenis on tegelikult oma võõras. Kõige võõramad on need, kellel puudub side looduse või iseendaga. Nii kaovad mülgastesse papid ja ametnikud, kes sooelanike asju korraldama või neid manitsema tulevad. Segaduses ja hirmul on joodikust naabrinaine Tiina, kes otsib taga oma Margust, olles kaotanud kontakti iseenda olemuse, oma tumedama poolega. Tiina kaudu tuleb esile lavastuse esteetiline mitmeplaanilisus.

Pseudoarhailises keeles kõned mõjuvad groteskselt, selle kaudu antud suhe Kitzbergi «Libahunti» aga mõjub peaaegu irooniliselt. «Võõrana põhjala kõrbes» on isegi ökofeministlik lavastus – nii naisele kui ka loodusele antakse siin tasakaalustav ja elu andev roll. Ökoloogilise kriisi teema on siit samuti välja loetav, kuna soo eraldatus, aga ka vabadus ja soo kui maastikuvormi ökoloogiline funktsioon on ohus.

Paratamatult tekib mulje, et ohus on ka kõrb, kust võõras põgenes. Sealjuures on õnnestunud vältida stereotüüpi, et naine esindab loodust ja mees kultuuri. Soo on täiesti üheselt mehine nähtus. Küll aga on Laura Niils kõrbenaisena tasakaalukam kui agressiivselt õigust mõistev Soo. Lavastuse põhitoon on sügavalt lepitav – kahe (näilise) vastandi, soo ja kõrbe ühendusest sünnib uus elu, kes on targem ja tugevam kui ta vanemad.

Teades, kuivõrd «põlve otsas» Must Kast oma lavastused remontimata Genklubis välja toob, on tulemus imetlusväärselt terviklik ja jõuline. Võib lõpuks tõdeda, et oleme jõudnud Euroopasse, kus teatriuuendus tulebki noortelt vabatruppidelt, keda kooli lõpetades ei oota tööleping, vaid kes murravad suurele lavale keldri- ja baariteatrite kaudu.

Tartu Uus Teater on selles linnas tee vabatruppidele sisse tallanud, kuigi Musta Kastiga võrreldes mõnevõrra iroonilisemalt ja rahumeelsemalt.  Monika Larini Eesti Etendusasutuste Liidust tuli paar aastat tagasi välja väga tabava metafooriga «õnnelik mugavustsoon», mis tähendab turvalist ja loomingule pühendumist võimaldavat keskkonda. Jääb vaid loota, et Musta Kasti kirg ja tahe ei vaibu enne, kui on jõutud õnnelikku mugavustsooni.

ARVUSTUS

Marite H. Butkaite «Võõrana põhjala kõrbes»

Lavastaja Lennart Peep

Kunstnik Birgit Landberg, koreograaf Jaanika Tammaru, helikunstnik Sten Arvi, valguskujundus Gabriela Liivamägi, Mihkel Kallaste, Jari Matsi, grimmikunstnik Margit Lepla

Laval Laura Niils, Märt Koik, Kaarel Targo, Kaija M. Kalvet, Silver Kaljula ja Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor, dirigent Triin Koch

Esietendus 15. veebruaril Genialistide Klubis.

Lisaetendused toimuvad  29., 30., ja 31. mail!

Tagasi üles