Ülle Ulla oli üks Eesti lavade aristokraatlikumaid ja salapärasemaid daame. Baleriin, karaktertantsija, näitleja, tantsupedagoog, varieteelaulja ja kirjanik – pole vist muusat, mis ei oleks teda puudutanud. Kõike tegi ta võrdväärse andumuse ja pühendumusega.
Lõpetanud 1953. aastal Tallinna Koreograafiakooli esimese lennu, oli Ülle Ulla kakskümmend aastat Estonia balletisolist (1953–66 ja 1970–73). Vahepealsetel aastatel esines ta Leningradi Music-Halli jumaldatud staarina paljudes Euroopa riikides. Arvukatest rollidest väärivad esiletõstmist Gudule (Pugni, Glieri ja Vassilenko «Esmeralda», 1954), Zarema (Assafjevi «Bahtšisarai purskkaev», 1955), Mari (Austeri «Tiina», 1955), Candelas (Falla «Suur võlur – armastus», 1964) ja Medeia (Barberi «Medeia», 1966). Balletiajalukku tantsis Ülle Ulla end kahtlemata Raveli «Boleroga».
Ühtlasi esines mitmekülgselt andekas artist ka ooperis ja operetis. Näiteks Eino Tambergi ooperi «Raudne kodu» kauneima meloodia «Misty town» kirjutas helilooja just Ülle hääle võimalusi silmas pidades. Pärast balletisolisti karjääri lõppu leidis Ulla 1972–85 eneseteostust Viru varietees ning 1990. aastail treeneri ja tantsuõpetajana Eesti Muusikaakadeemias, Eesti Draamateatris ja Estonias.
Balletilaval iseloomustas Ülle Ullat võime süveneda keerulistesse inimkarakteritesse, oskus avada suuri tundeid ja kirgi, mistõttu sai tantsijast samavõrd hinnatud näitleja filmis, telelavastustes ja draamateatrites: Martha (Albee «Kes kardab Virginia Woolfi?», 1993 Noorsooteatris), Lucille (Mencelli «Kalmistuklubi», 1997 Eesti Draamateatris) ning praost (Enquisti «Ilvese tund», 1991 Noorsooteatris), mille eest tunnustati teda ka Teatriliidu preemiaga.
Estonia teater avaldab kaastunnet Ülle Ulla lähedastele ja mõtleb tänutundega armastatud baleriinile.
Ülle Ulla ärasaatmine toimub Pärnamäe krematooriumi kabelis neljapäeval, 14. aprillil kell 11.30.