Ülle Ulla lahkumine on ootamatu ja valus uudis lähedastele. Lähedane sõbranna, balletikooli klassikaaslane ja kolleeg Aime Leis ütleb murdunud häälel, et alles paar päeva tagasi vestles ta Ullaga telefonis ning nad leppisid kokku kohtumise, mida enam kunagi ei toimu.
Ulla ja Leisi sõprus algas pärast sõda, mil Estonia teatris avati laste balletistuudio, kuhu nemadki tantsuhimuliste lastena otsustasid minna.
«Seal meid saatus kokku viiski. Hiljem võeti meid Tallinna balletikooli, mille nimi oli siis Eesti riiklik koreograafiline kool. Koos me selle lõpetasime, läksime seejärel teatrisse, olime ühes garderoobis ja elasime üksteise rõõmudele- muredele teatris kaasa, kasvasime kokku kogu klassiga,» meenutas Leis.
«See oli teine aeg. Olime vaestest peredest, isad jäänud sõtta või kadunud, elasime väga vaeselt, iga pisike asi tegi meile tohutult suurt rõõmu. Mäletan, kui Helmi Puur sai sünnipäevakingiks triibuga siidisukad, siis terve klass rõõmustas ning proovis neid jalga. Tolle aja rõõmud olid sellised. Me veetsime ka kõik suved koos pioneerilaagrites. Hiljem sai aga Piritale ja tagasi kõnnitud, et sõiduraha jäätisele kulutada. Kuni meid teatrisse võeti, alguses kõige madalamale palgale. Aga meile oli kõige tähtsam see, et saaksime laval olla ja tantsida. See oli meie suur armastus ja unistuse täitumine.»
Leisile meenub eredalt vaid 20-aastase, äsja balletikooli lõpetanud Ülle Ulla üks esimesi suuri rolle - Gudule Vladimir Burmeistri lavastatud balletis «Esmeralda». «See oli väga dramaatiline roll emast, kes kaotas oma tütre. Talle tehti vana naise grimm. See, mismoodi ta selle rolli sooritas, oli fenomenaalne. See läks kõigile hinge ja üllatas, et noor inimene suudab nii sügavalt sellist dramaatilist rolli tantsida,» rääkis ta.
Balletikooli lõpus jäi klassikaaslastele Leisi sõnul mulje, et Ullast saab klassikaline baleriin. «Ta oli pikkade jalgadega vibalik. Balletikooli lõpukontserdil tantsis klassikalise balleti pärlit, adagiot «Luikede järvest». Olime kindlad, et «Estonias» läheb see rada edasi. Aga juba viimases klassis hakkasid tema põlved tunda andma. Toimus suur pööre, tal oli vaja muuta stiili, sest varvaskingad ja puhas klassika ei mõjunud tema jalgadele hästi,» mäletab Leis. «Siis hakkaski Ulla tegema rohkem karakterrolle ja tantse, mis olid just hispaania stiilis. Ta leidis oma niši, tal tuli kõik väga hästi välja ja teda kasutati palju.»
Sellest ajast on palju ilusaid ja ka dramaatilisi rolle, kuid Leisi hinnangul on üks tugevamaid Medea oma. «Ta ei olnud mitte ainult erakordselt kaunis ja naiselik naine, vaid tema üheks omaduseks oli sügavuti rolli minek. Ta oleks võinud oma erakordse välimuse tõttu olla ju pealiskaudne, aga ei olnud. Iga liigutus pidi tulema hingest ja olema tõene, iga roll oli sisuliselt väga põhjalikult välja töötatud. Ta urgitses, talle oli tähtis leida sisu, minna tuumani.»
Üks lavastusi, mille puhul Ullat alati ära märgitakse, on «Bolero». Leis nõustub ja ütleb, et see oli Burmeistri poolt Ullale lavastatud, ja lavastatud väga hästi. «Burmeister oskas Ülle võimalusi väga hästi ära kasutada. Ülle oli väga kaunis ja naiselik, kes meeste keskel üksi tantsis. Ta oli absoluutne publiku lemmik, sest ta oli selles rollis võrratu,» meenutab Leis.
Koos Ullaga pani Leis kokku ka raamatu «Ballett sajandivanuses Estonias». See tõi esile Ulla äärmise süsteemsuse. «Me asetasime Ülle initsiatiivil suurtel lehtedel pilte kümneid kordi ringi, et leida parim lahendus. Just see põhjalikkus iseloomustab teda kõiges.»
Ulla puhul mainivad teda tundnud inimesed korduvalt selliseid omadusi nagu kompromissitus, nõudlikkus, maksimalism, ausus. «Jah, kindlasti,» nõustub Ullat inimesena väga hästi tundnud Leis. «Ta oli väga uudishimulik, õppis ja täiendas end väga palju, tahtis areneda. Me arutasime kuni lõpuni nähtud lavastusi. Üllele oli alati väga tähtis, et kõik alates kostüümidest kuni näitlejate mänguni oleks õiges ajas ja paigas, eksimatud. Kui midagi oli tema meelest valesti, avaldas ta selle kohta arvamust. Ta oli tõepoolest nii enda kui teiste suhtes maksimalist ja väga nõudlik suhtumises vaadatavasse repertuaari, lavastustesse ja näitlejatesse. See kehtis ka meie endi puhul. Kui sageli arvatakse, et teater on üks intriigide pesa ja kõik võitlevad omavahel, siis meie klass oli see, kelle vahel seda polnud, olime jube ausad. Kui leidsime, et ühel või teisel oli rollis mingisugune puudus, siis rääkisime sellest ausalt. Olime niivõrd kokku kasvanud, et ei võtnud seda halvasti, vaid arvestasime sellega. Teadsime, et see on ausalt öeldud. See oligi see meie klassi suur pluss teatris, et meil oli koos mõnus ühes garderoobis oma loomingulist elu elada,» lisab ta.
Üheks Ulla enda lemmiklavastuseks on peetud Mai Murdmaa lavastatud balletti «Suur võlur – armastus», kus ta jagas lava Ago-Endrik Kergega. «Ma arvan, sest see oli see periood, mil nad olid armunud. Seal on just see teema, seetõttu oli Ülle väga ja väga tundlik. Võiks öelda, et sisemiselt sädemed lendasid. Kui inimeste vahel algab see tunne ja see periood, siis see on väga ilus aeg. Nad tantsisid lavastuses, mis võimaldas oma tundeid väljendada,» meenutab Leis.
Lõpetuseks rõhutab leinas sõbranna, et Ülle Ulla fenomen oli põhjalikkus, süvenemine, süvitsiminek, huvitavad nüansid ja karakteersed lahendused, väga ilus liikumine ja kaunis naiselik olemus. «Me elasime teisel ajal ja meie looming kuulus sinna, kus teater oli teine kodu ja me olime jäägitult pühendunud ja armastasime seda, mida tegime. Ma arvan, et tänased noored võiksid sellest õppida: kui te tahate, et publik teid armastaks, kui te tahate luua suurepäraseid rolle, siis te peate oma elukutset ääretult armastama. Tegema tööd, tööd, tööd.»