In memoriam Ülle Ulla (10. XI 1934 – 9. IV 2016)

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Meie seast on lahkunud üks Eesti lava aristokraatlikumaid ja salapärasemaid daame. Baleriin, karaktertantsija, näitleja, tantsupedagoog, varieteelaulja ja kirjanik – pole vist muusat, kes ei oleks teda puudutanud. Kõike tegi Ülle Ulla võrdväärse andumuse ja pühendumusega.

Lõpetanud 1953. aastal Tallinna koreograafiakooli esimese lennu, oli Ülle Ulla kakskümmend aastat Estonia balletisolist (1953–66 ja 1970–73). Vahepealsetel aastatel esines ta Leningradi Music-Halli jumaldatud staarina paljudes Euroopa riikides. Arvukatest rollidest väärivad esiletõstmist Gudule (Pugni, Glieri ja Vassilenko «Esmeralda», 1954), Zarema (Assafjevi «Bahtšisarai purskkaev», 1955), Mari (Austeri «Tiina», 1955), Candelas (Falla «Suur võlur – armastus», 1964) ja Medeia (Barberi «Medeia», 1966). Balletiajalukku tantsis Ülle Ulla end kahtlemata Raveli «Boleros».

Ühtlasi esines mitmekülgselt andekas artist ka ooperis ja operetis. Näiteks Eino Tambergi ooperi «Raudne kodu» kauneima meloodia «Misty town» kirjutas helilooja just Ülle hääle võimalusi silmas pidades. Pärast balletisolisti karjääri lõppu teostas ta 1972–85 end Viru varietees ning 1990. aastail treeneri ja tantsuõpetajana Eesti Muusikaakadeemias, Eesti Draamateatris ja Estonias.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles