Ago Herkül: iga Ülle lavalolek oli läbinisti poeesia

Ago Herkül
, balletipedagoog ja -kriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Naine, «Bolero» (1959).
Naine, «Bolero» (1959). Foto: Estonia teater

Suur Looja on teinud oma töö – Ülle Ullat ei ole enam. Tunnen tummakstegevalt tühja kohta. Varsti hakkame tundma tühjuse suurust.

Meie ühisaastad Ülle Ullaga algasid 1947. aasta sügisel Tallinna balletikoolis. Selles Anna Ekstoni asutatud koolis valitses erakordne vaim ja õhkkond. Selles oli Ekstoni missioonitunne ja veel midagi, läbi mille jõuti eesmärgipärastatud tulemuseni. Jõuti neis olematutes tingimustes, milles 1940ndate lõpus õpiti.

Ulla koos klassiõdede Helmi Puuri, Aime Leisi, Aigi Rüütli, Maire Loorentsi ja Signe Tammega taipas esimese lennuna, et Ekstoni kool on parim koht oma eesmärkide realiseerimiseks. Klassis nähti oma sihte ja püüti parimat – seda tõdemises, et saab kestvalt olema raske. Sõjajärgsetel aastatel ei tulnud me selle pealegi, et koolis kerge peaks olema.

Üllel kujunes välja ääretu respekt balletiteatri vastu, ta kuulus sellesse gildi, mille lipukirjaks oli «…teatrit peab armastama». Iga Ülle lavalolek oli läbinisti poeesia.

Minule isiklikult jääb Ülle Ulla loomingust alatiseks meelde Maurice Raveli «Bolero»  sai selgeks, mis on igavene mööduvas ja milline on see andesuurus, see meisterlikkus ja kuidas aeg on selle vastu jõuetu.

Üllet lapsest saadik kuigivõrd tundes julgen nüüd öelda: üks inimene saab maailma paremaks muuta!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles