Lea Tormis: Ulla oli ehtne kõiges, mida ette võttis

Lea Tormis
, teatriteadlane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ülle Ulla (1959).
Ülle Ulla (1959). Foto: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Me nägime Ülle Ullaga viimati Ita Everi juubeliõhtul, ja siis küsiti mult Ita kohta, milles peitub tema fenomen. Sellist asja on väga raske, pea võimatu seletada, või kui, siis saab seda teha vaid väga üldiste sõnadega. Sama asi on Üllega.

Ka tema on fenomen, ka tema puhul on seda seletada väga raske. On see nakatavus? Lavaline võlu? Sarmikus, ka elus? Mine võta kinni!

Sellest on vähe, kui öelda, et Ülle oli väga ilus inimene nii sisemiselt kui väliselt. Kindlasti polnud ta selline, kes kõige paremini tantsis. Ta tegi seda hästi, aga nii, et me ei mõelnud teostuse, vaid alati rolli sisu peale. Tal oli, mida öelda. Just öelda, sest öelda saab nii sõnade kui ka tantsuga.

Võib-olla on põhjus selles, et Ülle oli nii terviklik!? Lehitsesin just tema raamatut «Terpsichore tiiva all». Peale kõige muu suutis ta ka väga ilusasti kirja panna tundeid ja meeleolusid, mille põhjal ta ühe või teise rolli lõi. Kõik kajas temas vastu ja peegeldus. Tema olek ja välimus sobisid kokku sellega, mida ta laval tegi. Sellepärast mõjus ta alati väga loomulikuna.

Äkki siis peakski vastama nii nagu Ita Everi puhul, et Ülle Ulla oli ehtne kõiges, mida ette võttis. Ka kõige pisemas asjas. Ka kõige väiksemas rollis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles