Balletiga seostub enamikule just «Luikede järve» maagia: valgetes tüllseelikutes nõiutud luiged ning romantiline süžee hea ja kurja võitlusest. Edur tugineb oma lavalises tõlgenduses tänapäeval enim kasutatud Marius Petipa ja Lev Ivanovi koreograafiale aastast 1895.
Toonases versioonis oli koreograafiliselt ja dramaturgiliselt palju materjali, mille praegused lavastajad jätavad kasutamata. Näiteks on originaallibreto lõpp traagiline ja peategelased hukkuvad armastuse tõttu. Esietenduse eel oli tunda uudishimu: kui klassikaliseks Edur oma versiooni jätab, kas on leitud uusi tõlgendusviise, milline lõpulahendus on seekordsel «Luikede järvel»?
