Ei tea, et varem oleks Estonia kontserdisaal näinud midagi niisugust, mille osaliseks ja tunnistajaks said üleeile enam kui pool tuhat kuulajat-vaatajat, teiste hulgas ka siinkirjutaja.
Sümfooniakontsert, mis lõppes ekstaasis
19. aprill 2016, 16:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Läänemere Filharmoonikute kontserdi põhikava ning sellele järgnenud kaks lisapala oli esitatud, orkestri asutaja, kunstiline juht ja dirigent Kristjan Järvi mitu korda braavo-hõisete, tormilise aplausi ning jalgade müdistamisega tagasi kutsutud, pöördus dirigent otse saali poole: «Tere tulemast!», mis laskis aimata, et nüüd alles läheb lahti tõeline muusikapidu.
Läkski. Järgnes veel kolm, vahelduvas väljendusregistris pala ning kõige krooniks jazz’i-elementidega iiri tantsumustris lugu, mille käigus laskus dirigent saali, võttis esireast mitu naisterahvast käevangu, õhutas publikut käteplaksutustega rütmi kaasa lööma. Kõik tõusid püsti, orkestergi, nii et tšellorühmgi mängis oma pille õhus. Tekkis tunne, et vallandunud ekstaasis rivistub kogu saal line-tantsuks ning läheb, Järvi filharmoonikutega ees, rahvas järel, linna peale muusikast tõusvat maagilist väge kuulutama.
Kavalehelt võis lugeda, et kui 2014. aastal Berliini Filharmoonias asutatud, tookord veel noorte filharmoonikute (Baltic Sea Youth Philharmonic) nime kandev orkester oli oma esinemise lõpetanud, siis iseloomustati seda kriitikas kui vulkaanist purskuvat laavat. Kui mitte just selliselt, siis vähemalt ühe puhastava muusikalise kevadtormina mõjus Läänemere ümbritsevatest riikidest kogutud noorte professionaalide etteaste ka Tallinnas. Tegemist on kontsertreisiga. Tallinna-esinemine oli projektorkestrile alles kolmas etteaste, kokkumängugi olevat – nagu dirigent rahvale möödaminnes, aga varjatud kinnitusega «Vaadake, kui tublid nad on!», mainis – harjutatud vaid nädala jagu. Järgnevad esinemised Helsingi Muusikakeskuses (õieti juba eile, 19. aprillil), Peterburis Mariinski kontserdisaalis (21. aprillil) ning Moskvas Tšaikovski-nimelises kontserdisaalis (23. aprillil).
Järvi ütles publikule sedagi, et muusikategemine on Läänemere Filharmoonikutele üksnes kirsiks tordil, orkestri esmane missioon on näidata jõudu, mis sünnib harmoonilises koostöös (iga orkestergi ju sümboliseerib seda), mida vajavad Läänemerd ümbritsevad riigid ja rahvad nii Läänemere enda kui ka seda ümbritsevate maastike elukõlblikkuse säilitamisel. Kontserdisarja nimigi on «Läänemere maastikud». Ühendagu meid muusika, ühendagu loomisrõõm – niisugune on orkestri sõnum.
Nagu igal täiskoosseisuga sümfooniaorkestril, nii oli ka Läänemere Filharmoonikutel mahtu ning kõigiks helivärvideks vajalik palett. Ei oska hinnata eri pillirühmade taset – mu kõrv kuuleb ja silm näeb rohkem tervikut –, aga selles, kuidas dirigent iga teose ettekande järel pillirühmi rahvale tutvustas, orkestris ise ringi käis ning soliste kättpidi või emmates tänas, oli nii tunnustust kui ka julgustamist. Ah jaa, Sibeliuse «Karjala süidi» ettekandes tabasin siiski ära, kuidas üks metsasarv otsis kompamisi õiget nooti. See olevat «sarvedele» tüüpiline ja juhtuvat parimateski orkestrites, kommenteeris mu tähelepanekut vaheajal mainekas muusik ja muusikakriitik Toomas Velmet. Ent kõige tähtsam, mida siinkohal tuleb ikka ja jälle korrata, on noorte filharmoonikute õhin ning rõõm loomingust, mis nakatas kuulajaidki.
Kristjan Järvi, kelle oskust kavade kokkuseadmisel peetakse novaatorlikuks, ei ole teinud orkestri tehnilisele suutlikkusele allahindlust. Nii Prokofjevi «Klassikaline» sümfoonia, Stravinski «Tulilind» kui ka päris värske teosena Gediminas Gelgotase «Mäed. Veed. (Vabadus)» on vägagi nõudlikud professionaalsete oskuste suhtes. Või võetagu kas või meie oma Arvo Pärt, kellele hommage’ina tuli ettekandele «Luigelaul». Hoidsin hinge kinni, jälgides, kas ja kuidas saadakse hakkama Pärdi sakraalse avaruse ja teose lõpus ülima muusikalise vaikuse edasi andmisega. Saadi küll. Seda kinnitas ka teose lõppedes ovatsioonitorm saalis ning helilooja soe käepigistus dirigendile.
Muidugi oli kontsert ühtlasi Kristjan Järvi ühe-mehe-etendus. Tema dirigeerimine on vaatemäng omaette. Olgu siin loetletud vaid märksõnad, mida kontserdi ajal märkmikku kirjutasin: õhukeses sviitris ja stretšteksades rock-staar puldis; tahaks ise orkestris olla, et kogeda dirigendi ilmetetulva; hüppab kui noor sõnn; mõni liigutus meenutab härga tsuskavat matadoori; Pärdi teose lõpus avatud käed nagu lendu tõusva luige tiivad; kangestub, juhatades vaid õlanukkidega (nii on juhatanud ka isa-Järvi!), siis taas laia joonega, otsekui sulades orkestrisse; orkester ise on ta käte vahel kui pill ... või kui naine, kellega koos rühitakse katarsise poole. Jah, nii Järvist kui sümfoonikutest endist õhkub erootilist pinget. Ja et see Estonia kontserdisaalis võimenduse leidis, oli plahvatus vältimatu.
ÜLEVAADE
Sümfooniakontsert «Balti mere maastikud»
Kavas: Jean Sibelius «Karjala süit», Sergei Prokofjev sümfoonia nr 1 D-tuur op 25, Arvo Pärt «Swansong» /«Luigelaul», Gediminas Gelgotas «Mountains. Waters. (Freedom)», Igor Stravinski süit balletist «Tulilind».
Läänemere Filharmoonikud, dirigent Kristjan Järvi
18. aprillil Estonia kontserdisaalis
