/nginx/o/2016/04/23/5296267t1h15f1.jpg)
Kahetunnine telesaade kannab nappi pealkirja, kus kõrvuti nimi ja hüüdnimi, ent samas ka hinnang – surematu loomingu läbi. On juba öeldud, et kui Alo Mattiisen poleks kirjutanud midagi muud peale «Viie isamaalise laulu» 1988. aastal, väärib ta igavesti kohta eestlaste südames ja ajaloos. Niivõrd raputav, innustav ja hingeminev oli nende laulude tulek ja levik, justkui ammuigatsetud pai kauasest surutisest muserdatud rahvuse eneseteadvusele.
«Alo. Surematu»
Autor Vahur Kersna
Rezissöör Andres Lepasar
ETVs 22. aprillil kell 21.40
Kahetunnine telesaade kannab nappi pealkirja, kus kõrvuti nimi ja hüüdnimi, ent samas ka hinnang – surematu loomingu läbi. On juba öeldud, et kui Alo Mattiisen poleks kirjutanud midagi muud peale «Viie isamaalise laulu» 1988. aastal, väärib ta igavesti kohta eestlaste südames ja ajaloos. Niivõrd raputav, innustav ja hingeminev oli nende laulude tulek ja levik, justkui ammuigatsetud pai kauasest surutisest muserdatud rahvuse eneseteadvusele.
Need ja lisaks veel Tartu muusikapäevade puhuks kirjutatud «Ei ole üksi ükski maa» (1987) olid kindlasti tema loomingu ja elukaare tipphetked, kuid helilooja Alo Mattiisen on olnud märksa mitmekülgsem, oma ajas uuenduslik otsija, kellel on teoseid sümfoonilisest muusikast, ooperist, oratooriumist, muusikalist, intellektuaalsest levimuusikast ugrirockini, rääkimata suurest hulgast lauludest. Seda kõike suutis ta halastamatult lühikeseks jäänud elu jooksul, jõudmata ise oma ideaalideni.
Noore inimese surm on alati traagiline, tekitades küsimusi miks ja kuidas sai see juhtuda. Tähenduse saavad mitmed asjaolud, mida tagantjärele enam siluda ei õnnestu, küll aga mõista. Ja nii ongi Vahur Kersna võtnud ette laulva revolutsiooni käilakujuks kutsutud helilooja lühikese elu mitmeplaanilise avamise kahe tunni jooksul, mis on Eesti teles üsna tavatu. Tavaliselt meil kiirustatakse ja kärbitakse, sest inimesed ei jaksavat ühel teemal tähelepanu kuigi kaua hoida. Esimese plusspunkti võikski anda julguse eest ajaga mitte koonerdada.
Saates rääkisid oma mälestusi ja esitasid arvamusi Alo Mattiiseni omaksed (ema, õde, abikaasa, elukaaslane, tütar), koolikaaslased, sõbrad, kolleegid ja teised kaasteelised, kokku ligi paarkümmend inimest. Tegu polnud pikkade monoloogidega, aga ka mitte hüplevalt lühikestega – olenevalt käsitletavast teemast hoiti neid täpselt parajas pikkuses.
Küllap need olid põhimõtteliselt intervjuud, kuigi küsimusi ei kuulnud ja küsimuste esitaja jäi kaadri taha. Muide, umbes sarnast käsitlusviisi kasutas Vahur Kersna ka aastate eest eetris olnud nn kolme tenori Tõnis Mägi, Jaak Joala ja Ivo Linna persooniloos – ühed parimad intervjuud, mida mäletan; särada said üksnes asjaosalised, saatejuhi targal suunamisel.
Alo-saates vaheldusid jutud fotode, videolõikude ja Alo enda interjuukatkenditega, enamasti raadios.
Saate ülesehitus oli laias laastus kronoloogiline: lapspõlv ja kooliaeg Jõgeval, muusikaõpingud konservatooriumis, tõus ansamblijuhist (In Spe) modernseks heliloojaks, tormiline, üle Eesti piiride ulatuv edu ja siis tasapisi resignatsiooni kalduv elukaar, kus siiski leidus küllalt säravaid plahvatusi.
Just selles teises pooles toodi esile rohkem seiku, mida enam ei mäletata, sest ilmselt meist paljudele jäi Alo Mattiisen mällu ja silme ette vaimustuses voogava rahvamassi taustal. Nii meenutas telemees Jüri Pihel, et Eesti Eurovisioonile mineku idee pärines Alolt ning ta ise kirjutas eurolaulule kandideeriva «Euromehe laulu» Tõnis Mägi ja ooperilauljanna Nadia Kuremi iroonilises esituses. Või et telerahva, sealhulgas Vahur Kersnaga teatud ajal tihedalt seotud Alo on kirjutanud muusikat, tunnusmeloodiaid ja muusikalisi kujundusi telesaadetele, muuhulgas pärineb temalt telerahva lauldud «Ei ole ime ükski ime», sportlaste esitatud «Lumi on muinasjutt» ning Kersna valitud tekstide viisistus «Eestile on kombeks üks president korraga».
Aga vaevalt ma suudaks kogu Mattiiseni loomingut virtuoossetest instrumentaalpaladest, helladest lauludest irriteerivate ülesastumiste ja reklaamialase käsitööni üles lugeda. Ega seda tehtud ka telesaates, kuigi osutusi oli piisavalt, et visandada pilt Alost kui mitmekülgsest heliloojast.
Saate teine plaan oli Alo Matiiseni kui isiksuse avamine
Edulood on alati haaravad ega tekita erilisi küsimusi. Elu languskaart meenutades püüdsid meenutajad aga otsida vastust ka küsimusele, miks läks nii, nagu läks.
Helilooja ja Alo õpetaja Eino Tamberg on öelnud, et tundlikkus on loomingu jaoks õnnistus, aga sellega elada on raske. Sõber ja paljude laulusõnade autor Jüri Leesment: särades nii eredalt põletas ta end.
Nimetati loomingulisi tagasilööke, seda, et ta ei suutnud enam tõusta kunagisele enneolematule populaarsuseastmele, abielu purunemist, alkoholi, tablette, enesetapukatset, ohjeldamatuid «sõpru», rahapuudust, haprust, edevust...
Korraga hakkas häirima kiuslik küsimus: kas ma tahangi seda kõike teada? Sooviks ju nii väga kinni hoida surematust ja säravast rahvuskangelasest, kes meie põlvkonna tippajal pani massid vaimustusest hõiskama ja mehedki nutma. Kas peab ikka kõigest rääkima? Eks sama küsimus teki enamiku nn elulooraamatute ja isegi ajakirjanduslike isikulugude puhul ning ühest vastust ei ole.
Tagantjärele moraali lugemine oleks kohatu ja õnneks siin seda ka ei tehtud, kui mõni vihje välja arvata: näiteks poolik konjakipudel ekraaniservas ja tihe suitsupilv hetkeks Alo nägu varjutamas.
/nginx/o/2016/04/23/5296419t1h3921.jpg)
Paraku ei ole üheski elus ainult pidupäevad ja Alo elu lõpupoole kujutamine ei kaldunud ülemäära tumedatesse toonidesse, sest ta oli ju endiselt looja mitmete ideedega. Ometi jääb tumedaks pilveks südamerike, mida ei diagnoositud, kuigi arstilkäike üldiselt põlgav Alo selle tee siiski ette võttis. Miks teda ei uuritud või ei tehtud seda vajaliku põhjalikkusega?
Ja viimane liigutav meenutus: dogi Remmu ei lahkunud terve kuu jooksul Alo kõrvalt, kuigi ta varem oli olnud rohkem perenaise koer. Loom tundis seda, mida inimesed ei osanud karta...
Saate lõpus ütles Alo kursusekaaslane Andres Ammas: «Saatus oli selline. Oleme õnnelikud, et ta meil oli»
Ivo Linna: «Ta elas moel, kuidas ta pidi elama.»
Ja sellega ongi vist kõik öeldud.
Saate seisukohalt tahaks veel kiita sedagi, et pidevalt vahelduvad kõnelejad olid alati tähistatud kirjaga, kes nad. Paraku pole ETV kõigi saadete puhul sugugi nii vaatajat arvestav, sageli pead ootama mitu(kümmend) minutit, enne kui esineja nimi ekraaile ilmub.
Mis saab edasi?
Vahur Kersna suur töö ühe ajastulõigu elustamisel on tehtud. Ja nagu me teame, kujundavad ajastuid inimesed, olles nii loojad kui ka lammutajad. Mitte ammu näitas ETV Maria Avdjusko dokumentaalfilmi «Unditund» 1960. ja 1970. aastatel esile kerkinud suurest humanitaarist Mati Undist, samuti andekast, vastuolulisest ja keerulise elukäiguga isiksusest. Napiks jäi, mõtlesin tookord, Matist võinuks palju ilmekama portree joonistada.
Mida aga soovida Vahur Kersnale? Tehku film! Vähemalt algatagu. Ajal, mil ostame välismaalt stsenaariume ja kohandame kohalikele oludele, vedelevad meil peaaegu valmis stsenaariumid siinsamas – meie oma erilised inimesed, kes võiksid kunstilise filmi vabamas käsitluses pakkuda konkurentsi maailma kuulsatele eluloofilmidele. Miks mitte alustada Alost.
Saates esinesid: Helmi Mattiisen, Jüri Leesment, Ade Hintsov, Andres Ammas, Rita Rätsepp, Erkki-Sven Tüür, Igor Garšnek, Jüri Pihel, Erki Berends, Eino Tamberg, Ivo Linna, Heinz Valk, Mart Laar, Anna-Mariita Mattiisen, Katri Varbola, Jaak Ojakäär, Henry Laks