Postimehe HÕFFi blogi: festivali avafilm «Varju all» vaimustas kriitikuid

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Reedel, 29. aprillil algas 11. Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival. Postimees vahendab blogis nii infot kui arvustusi filmide kohta. HÕFFil hoiavad Postimehe lugejate jaoks silma peal filmikriitikud Ralf Sauter ja Rasmus Rammo.

21.43 Ralf Sauter

Martin Ruus. Foto: Ralf Sauter

Enne Haapsalust lahkumist vestlesin festivali uue tegevjuhi Martin Ruusiga, kes rääkis tööga kaasnevatest väljakutsetest ja tänavusest programmist:

«Osalen esimest korda mitte külastajana, vaid tegevjuhi ametis. HÕFFi tiimiga olen juba tegutsenud paar aastat. Jaanuaris tehti PÖFFi poolt ettepanek, kas oleksin nõus HÕFFi korraldama, sest Maria Reinup, kes seda enne tegi, töötab Soomes filmi «Tom of Finland» kallal. Temagi oli viimased kolm päeva siin. Meie koostöö on igati sujuv olnud. Sedasi võiksimegi jätkata. Suure väljakutse esitavad finantsilised vahendid. Eks iga festivali korraldamisega kaasneb risk. Peab põhimõtteliselt alustama nullist.

Olen ülimalt tänulik HÕFFi publikule - sügav kummardus, et festivalil on nii suur fännibaas, kellega koos seda nii-öelda ehitame. Kõik ühiselt me seda soovime ja ühiselt ka sellesse panustame. Kui nii jätkub, on meil edaspidigi võimalus tuua siia põnevaid filme ja huvitavaid külalisi. Mõnus, et meil on Euroopa esilinastusi väikeses Haapsalus. 

Õudusfilmide tohutu fänn ma tõtt-öelda pole. Mu esimene kokkupuude selle žanriga oli 2013. aastal, kui Sander Maran pani mind oma pöörasesse filmi. Sellest hetkest hakkas huvi suurenema. Hoian pöialt, et Sander saaks oma uue filmi ilusti valmis. Võiksime seda järgmisel festivalil näidata. Muljet avaldavad õudusfilmid nagu Lars von Trieri «Antikristus», mis on psühholoogilised. HÕFFil on muidugi filme igale maitsele. On ka kultusteoseid, eksperimentaalseid filme. Sel aastal oli ju Karel Zemani loomingul suur osatähtsus. Nagu juba öeldi, on tänavu programm kuidagi eriti hästi tasakaalustatud - leidub midagi igaühele.»

18.33  Rasmus Rammo

Tänavuse festivali lõpetas «Teekond lõunasse» - nelja erineva lavastaja poolt kokku pandud unenäolise narratiiviga antoloogiafilm, mis seekordsest kavast tõenäoliselt kõige rohkem tavalise USA indie-horroriga ühtib. Mitte et tegu millegi väga traditsioonilise või konventsionaalsega oleks - kinoõudukate kõrval on see ikkagi küllalt ekstsentriline -, aga odavamate žanrifilmide seas pole «Teekond lõunasse» midagi silmapaistvat. HÕFFi programmi ta samas täitsa sobib, kuna teist otseselt sarnast teost (stiili, mitte temaatika poolest) tänavusest kavast ei leia. Mainida tasuks ka filmi kummituslikku heliriba, mis oma kõlalt kuskile John Carpenteri ja Fabio Frizzi loomingu vahepeale jääb.

Sellega on 2016. aasta HÕFF lõppenud. 12 nähtud filmi seas polnud ühtegi, mida julgeksin halvaks või isegi keskpäraseks nimetada - korraldajad on taaskord maha saanud suurepärase filmifestivaliga. Järgmise korrani!

15.50 Rasmus Rammo
Pühapäeva avas suures saalis hollandlaste «Schneider Baxi vastu», mis on tänavuses põhiprogrammis ilmselt õudus- ja fantaasiafilmi definitsioonist kõige kaugemale jääv teos. Tegu on krimikomöödiaga, mille peamine võlu peitubki muhedas huumoris ja vahvas situatsioonikoomikas. Saalist kuuldud reaktsiooni põhjal võib seda kõrvalekallet festivali üldisest kavast igatahes õnnestunuks pidada.

Järgnes ameeriklaste «Kullake», mida võib omal moel tänapäevaseks tummfilmiks pidada - dialoogi küll on, aga seda õige napilt, ja peamine sõnum antakse edasi just nimelt pildikeele abil. Lisaks on film üles võetud mustvalgena, nii et võrdlused omaaegse žanriklassikaga on eriti kerged tulema. Mõnigi stseen toob visuaalse lahenduse poolest silme ette «Nosferatu», «Dr Caligari kabineti» või miks mitte ka Hitchcocki «Psühho», kuid tervikuna on teos lahendatud siiski õige uudses ja originaalses võtmes. Stiilne ta igatahes on ja üpris ainulaadne samuti.

12.56 Ralf Sauter
Kui möödunud aastal said inimesed väiksema saali juures testida Oculus Rifti, siis tänavu on ennast siin sisse seadnud Escape Roomi mehed, kes pakuvad festivali käigus huvilistele võimalust pääseda spetsiaalsetest mõistatusi täis põgenemistoast. 

Foto: Ralf Sauter

12.50 Ralf Sauter

Laupäeval, kui festival täies hoos, küsisin mõned küsimused programmi eest vastutavalt Helmut Jäneselt, keda võib alati näha Kultuurikeskuses ringi liikumas ning hoolt kandmas, et kõik sujuks plaanipäraselt.

Kas tänavuse programmi juures on ka midagi teistsugust? Mis paistab välja?
Tänavu on õnnestunud programm rohkem balanssi viia. Õnneks on filmiaasta olnud nii rikkalik, et ka žanrifilmide seas torkasid mitmed eredalt silma, millest loobuda olnuks patt. «Baskin» on üks haruldus, mis defineerib «vana hea horrori» mõiste.

Olin lootust kaotamas, et niisuguseid veel näha saab, aga too film tõesti näitab nii-öelda õuduse sügavuse mõtet. Prantslased tegid samalaadseid teoseid kuskil kümne aasta eest. Samuti torkasid silma «Kutse», mis on täiesti teises stiilis teos, ja «Varju all». Viimane on Jordaanias, kust see pärineb, vist isegi keelatud.

Tunned sa filmide osas millestki puudust viimasel ajal? Kas on mingit tüüpi filme, mida ei õnnestunud leida?
Oleks ehk rohkem tahtnud kohata teravaid splättereid. Pole aasta jooksul kohanud ühtegi nii head, mida tahaks festivalile tuua. Kas või Jaapanist, kust pole lähimatel aastatel üldse kvaliteetseid žanrifilme tulnud. Ma olen väga kirglik b-kategooria žanrifilmide suhtes. Selliseid võiks muidugi rohkem olla. Sama teema on zombifilmidega. Eks programm sea omad piirid.

Festival on tänavu jälle lühem, samuti polnud traditsioonilist paraadi. Kas muutustel on ka tuntavaid mõjusid?
Pole eriti tunda andnudki, et festival seekord kolm, mitte neli päeva kestab. Oleme katsetanud erinevaid formaate. Kuigi sel aastal algab festival reedel, on filme ikkagi palju - lihtsalt programm on tihedam. Ja eriüritusi on jätkuvalt õige palju.

Eelmistel aastatel, kui festival neli päeva kestis, läks see kuidagi aeglasemalt käima, tänavu mõnusalt kähku. See mingisugune takistus pole, et festival jälle lühemat aega kestab. Eilne tantsuüritus oli igati õnnestunud ega tundunud vähem elamuslik kui paraad.

Ka pühapäeval, mil festival lõpeb, toimuvad eriüritused. Sel ajal, kui külastajad vaatavad Hollandist pärinevat «Schneider Baxi vastu», on seltskond lapsi kogunenud valmistama maske. 

Foto: Ralf Sauter

11.16 Ralf Sauter:
Laupäeva öösel rääkisin «Baskini» režissööri Can Evrenoliga. Can on noor, intelligentne ja sõbralik kutt, kes räägib elevusega igasugu filmidest, olgu selleks «Walk the Line» Johnny Cashist või paari aasta eest HÕFFil linastunud «RoboCop».

Ralf Sauter ja Can Evrenol HÕFFil.
Ralf Sauter ja Can Evrenol HÕFFil. Foto: Postimees.ee

Filmist endast oled juba palju rääkida saanud, aga ma tahaks küsida just tõlke kohta. Kuidas subtiitritega rahule jäid?
Ma tegin need ise! Ikka olen rahul. Meil olid väga andekad subtiitrivennad ja ma toimetasin nende tööd. Hullud vennad! Mul tekkis nendega suur tüli. Nad ei tahtnud oma nime lõputiitritesse ka! Filmis on muidugi palju Türgi nalju, mida on raske täiesti adekvaatselt inglise keelde panna.

Mida arvad sellisest kategooriast nagu «ekstreemfilm»? «Baskinit» on nii juba nimetatud, mis tundeid see tekitab? Mina seda isiklikult ekstreemfilmiks ei pea, see kuidagi alavääristab filmi.
Tekitab uhkust, Kui see Toronto Filmifestivalil Midnight Madnessi programmi valiti, uskusin ma, et rohkem eksperimentaalse teosena. Kogu veri muidugi hägustab muid olulisi asju filmis. Hea küsimus, ma olen nõus.

Kas filmi tehes võtsid arvesse, et publikuid ilmselt šokeerib see? HÕFFil oli publik huvitaval kombel väga vaikne.
Mul oli luksus öelda «persse, mida arvatakse». Sain raha «Baskini» tegemiseks perekonnalt. Ma olin kindel, et teen sellise filmi nagu ise tahan, justkui see oleks mu viimane.

Küsiksin ka su isiklike suhete kohta õudusfilmidega. Mis on su esimesed mälestused õudusfilmidest?
Kui ma olin laps, siis tundus «RoboCop» lausa õudusfilmina. Kui see tüüp happega üle valatakse... Ja kui Murphy alguses tapetakse... Selliseid stseene enam suurtes filmides ei kohta. Isegi «The Goonies» oli minu jaoks nagu õudusfilm. Kurosawa «Rhapsody in August» ajas nii nutma, et ema pidi öösel tule põlema panema. Ja muidugi Cronenbergi «Kärbes» on suur lemmikud.

«Baskini» grotesksemad stseenid tõid mulle meelde Clive Barkeri loomingu. Pärast arvustuse kirjutamist märkasin, et netis osad tahavadki sind «Hellraiseri» uusversiooni lavastajaks. Kas kellegi teise loo tegemine filmiks pakuks sulle huvi?
«Hellraiser» on ajatu suurepärane film ja sellest oleks raske uusversiooni teha. Nii-öelda rebooti vändata mulle meeldiks. «Batman Begins» oli ju väga tase. Mul oli Dimensioni meestega juba kohtumine sel teemal. Aga ma kindlasti ei tahaks lõpetada nagu see «Tropa de Elite» režissöör, kes tegi «RoboCopi» uusversiooni. «Xtro» on üks veider inglise kultusteos, millest ma kangesti tahaks uuversiooni teha.

Kas sa tunned, et kaasaegsetest õudusfilmidest on midagi spetsiifilist puudu?
 Eks ikka. Õudusfilme tehes muidugi vaadatakse sind natuke napakalt, nagu sa teeks pornot või midagi. See žanr on omamoodi nagu kiirtoit. ​Mind isiklikult huvitavad õudusfilmid nagu «Enemy», oled seda näinud? Eks õudusfilmidest on alati midagi puudu olnud, ka 40ndatel või 80ndatel valmis palju rämpsu. Seesama «Xtro» on huvitav, sest ühest küljest on tegu rämpsuga, teisest küljest millegi veidralt imelisega.

03.43 Rasmus Rammo:
«Johnny Frank Garreti viimane sõna» võiks olla lihtsalt üks omapärane tondilugu surnud mehest, kes oma hukkamõistjaid teispoolsusest karistama tuleb, kuid asjaolu, et film põhineb tõestisündinud lool, muudab olukorra hoopis põnevamaks ja intensiivsemaks. Filmi lavastanud Simon Rumley tunnistas pärast filmi isegi, et tema otseselt paranähtusi uskuma ei kipu, aga faktid räägivad enda eest, ning sedapuhku on kummalistel asjaoludel hukkunud inimeste arv tõepoolest hirmuäratavalt suur.

Rumley kommenteeris, et on filmi näidanud ka Garreti õdedele ja emale, kellel see pisara silma tõi. Nende tagasiside oli igatahes positiivne ning ema olevat Rumleyt südamest tänanud: nimelt ütles ta, et loodab enne oma surma poja nime puhtaks pesta, ja käesolev teos on kahtlemata oluline samm tema eesmärgi poole.

Lõpuks üks natukenegi rõõmsama atmosfääriga film, nimeks «Saatana maiuspala» (sa tead, et oled jõudnud HÕFFile, kui isegi kõige helgemate tükkide pealkirjas saatanat mainitakse). Filmi keskmes on metal-muusika austajate perekond, nii et teose sisu keerleb, umbes nagu mullu PÖFFil linastunud «Deathgasmi» puhul, vähemal või rohkemal määral raju muusika, Slayeri maikade ja uhkete elektrikitarride ümber.

Iseenda võrdlemisi sarnast muusikamaitset silmas pidades sobis «Saatana maiuspala» depressiivset filmipäeva (pean silmas ülejäänud teoste valdavalt sünget tooni, mitte iseenda meeleolu) üles soojendama küll, ehkki tegelikult millegi väga erilisega tegu pole. Eelkõige paistabki silma oma sümpaatsete karakterite ja lihtsamat sorti loo poolest. Mitte et see kuidagi paha oleks - mitmekülgsus on samuti vajalik.

Kell kümme alustas suures saalis üks tänavuse festivali brutaalsemaid filme: näitamisele tuli türklaste «Baskin», mille lavastanud Can Evrenol samuti kohal oli ning pärast seanssi meelsasti vaatajate küsimustele vastas. Ka «Baskin» on suhteliselt pikaldane teos ning eelmainitud šokiväärtus ilmneb alles filmi viimases vaatuses.

Sisulise ja mingil määral ka stilistilise poole pealt väärib «Baskin» võrdlust mõne aja eest Eesti kinodeski jooksnud «Nõiaga» - mõlemad on äärmiselt veidrad ja omamoodi häirivad teosed, ehkki «Baskin» puhul väljendub õuduselement märksa visuaalsemal kujul.

Lavastaja mainis pärast linastuse lõppu, et nii mõnedki sõbrad ja tuttavad on peale filmi nägemist tema vaimse tervise kohta pärinud, ja seda ei saa neile õigupoolest eriti ette heita, kuna ekraanil toimub tõesti nii mõndagi sõnulseletamatult imelikku, kuid tegelikult on ta mees nagu iga teinegi - võib-olla lihtsalt natukene andekam ja lennukama fantaasiaga.

Teise festivalipäeva viimase filmina (või kolmanda päeva esimesena - seanss algas tegelikult tublisti pärast keskööd) jõudis vaatajate ette 1977. aastal valminud «Alucarda - Pimeduse tütar», mis jätkab mõnes mõttes samal rajal, millel «Baskin» tund varem lõpetas. Iselaadi linastuse juhatas sisse kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa, kelle erialased teadmised volbritraditsioonide ja Eesti nõidade kohta filmile kahtlemata ühe dimensiooni juurde lisasid.

Kergelt erootilise alatooniga «Alucarda» ei ole traditsioonilises mõttes küll eriti kvaliteetne film, kuid meelt lahutab ta küll, ja kuidas veel. Võib see «nii halb, et lausa hea» kategoorias olla tänavune analoog 2014. aasta HÕFFil linastunud «The Roomile»? Jah, miks ka mitte.

Märkimisväärne on ka asjaolu, et kui tänapäeva õudusfilmid (sh nii mõnigi seekordsel HÕFFil nähtu) üritavad satanismile ja kuradile võrdlemisi delikaatselt läheneda, siis Mehhikos toodetud «Alucardas» on stseen, milles tüdrukud toas ringi tormavad ja täiest kõrist Saatana nime röögivad. Praegu toob «Alucarda» šoki asemel kaasa eelkõige naerupahvakuid, aga meeldejääv ja lõbus on ta igatahes, ning sedavõrd hiliseks kellaajaks vägagi sobilik. 

18.10 Rasmus Rammo:

Teisele festivalipäevale tegi minu jaoks võimsa alguse taanlaste «Sorgenfri» - uutmoodi zombifilm, mille tegelased millegipärast zombidest kunagi kuulnud pole. Varemgi andeka lavastajana silma jäänud Bo Mikkelsen toob vaatajani tõsiselt stiilse põneviku, mille peamisteks võludeks tugev režii ja elavate surnute iseäralikult realistlik käsitlus. Jagub ka musta huumorit, mis teose üldist morbiidsust arvestades täitsa sobilik vahepala on.

Paistab, et «slow burn» tüüpi filmidest tänavusel festivalil puudust ei tule: nagu reedel nähtud teoste «Varju all» ja «Green Room» puhul, on ka «Sorgenfri» täielikuks nautimiseks vaja kõigepealt loosse sisse elada. Kulminatsioon on pikka sissejuhatust igatahes väärt.

16.43 Ralf Sauter:

Kell 16.00 täitus Kultuurikeskuse suur saal rahvaga, kes tahtis osa saada ühest intrigeerivamast ja realistlikumast linateosest tänavusest programmis: Karyn Kusama närvesöövalt tasast, üha ängistavamaks muutuvast «Kutsest». Seda hiljaaegu arvustades kirjutasin nõnda: «Kogu film tõtt-öelda müstiliselt passiivne ja rahulik. Nõnda rahulik, et teatud hetkedel arvad end tegelaste hingetõmbeid kuulvat. «Kutse» jumaldab ebamugavaid pahaendelisi vaikusi, justkui ei viibiks tegelased hubases Los Angelese eramajas, vaid kalmistul, ja sel põhjusel film nii fincherlikult intensiivne ongi. Kujutan ette, et kui see HÕFFil linastub, ei kostu saaliski seansi käigus ainsat piiksu.»

Foto: HÕFF

Samal ajal toimub suure saali ukse ees õudusjuttude võistlusele Horrorstör saadetud lugude seast parimate ettelugemine. Peagi selgub, kelle jutt enim muljet avaldas. Parimatele on välja pandud auhinnad. Võitja saab 20. Pimedate Ööde Filmifestivali passi. Viis parimat lühijuttu annab võistluse korraldanud Helios välja e-raamatuna.

14.05 Ralf Sauter:

Laupäeval kell 12.00 kogunesid värskema peaga inimesed Kultuurikeskuse väiksemasse saali, et võtta osa traditsioonilisest HÕFFi mälumängust, kus tuli vastata erinevatele filmiteematilistele küsimustele.

Foto: HÕFF

Mitmest voorust koosnevas mängus osutus võitjaks meeskond «Jamesoni sõdalased», kes ei saanud omale küll pudelit Jamesoni viskit (see läks 2. kohale maandunud võistkonnale nimega «Leedi Terminaator oli parim eilne film»), kuid võidumehed said koju kaasa võtta lahedat ilukirjandust. Täiesti sobilik, sest HÕFFi puhul korraldas kirjastus Helios lühijutuvõistluse Horrorstör, kuhu saadeti paar tosinat kirjutist. Varsti valitakse välja neist parimad.

Neil, kes mälumängust osa ei võtnud, oli võimalus vaadata suures saalis veel üht Karel Zemani teost: «Imelist parun Münchausenit». Kell 14:00 algab Taanis valminud «Sorgenfri».

Laupäev kell 11.13 Rasmus Rammo:

Festivali pöörane avapäev on lõppenud. Juba praegu saab kahtlusteta öelda, et tänavune kava on kokku pandud erilise hoolega ja nõrgematele teostele siin kohta pole. Avafilm «Varju all» murrab tavasid juba ainuüksi oma päritolumaa poolest - õudusfilm, mis on pärit Jordaaniast,  peaks isegi põhjalikumale žanrifännile küllalt ainukordne nähtus olema. Tegu on tugeva filmiga, mis põimib endas pingelist sõjadraamat ja küllalt traditsioonilist tondilugu, pakkudes vaatajale nii mõtteainet kui ka otsest hirmu. Teos on esmapilgul küll pikaldane, kuid just see pineva atmosfääri loomiseks tarvilik ongi, ning kriisked Haapsalu pilgeni täidetud kinosaalis said filmi efekt(iiv)suse selgeks tõestuseks.

Teine film, võib-olla isegi tänavuse HÕFFi oodatuim teos, «Green Room» on samuti äärmiselt põnev tükk, kuid seda hoopiski teises võtmes. Filmi, mida muidu eelkõige põnevikuks lahterdada tahaks, on vürtsitatud õudusfilmilikult jõhkra vägivalla ja verega, nii et koht HÕFFil on kahtlemata teenitud. Ettearvamatu kassi-hiire mängu ja lõppematu põnevuse vahele mahub hulganisti ka peent eelkõige muusikateemalist huumorit. Seos on tegelikult olemas ka avafilmiga ja seda küllalt koomilises võtmes: mõlemas filmis kasutatakse probleemide kiireks lahendamiseks teipi.

Õhtu suures saalis lõpetas kultuslik «Terminaator», mis erinevalt sama seeria teisest osast tõepoolest eelkõige õudusfilmiks kvalifitseerub - Terminaatorit, peatamatut tapamasinat, pole sugugi liialduslik Michael Myersiga võrrelda. Film on küll pisut ajale jalgu jäänud, aga sellest pole hullu, kuna vananenud eriefektid ja pealiskaudne armastuslugu muudavad vaatamiselamuse pigem lõbusamaks kui halvemaks. Lisaks on säärast klassikat alati hea kinoekraanilt näha.

22.10 Ralf Sauter: Avafilm, tumedatooniline ja stiilne «Varju all» kutsus vaatajates esile vastakaid arvamusi. Tegemist pisut teistsuguse tondilooga, sest tegevus toimub 80ndate lõpus Iraani-Iraagi sõja ajal.

Filmikriitik Andrei Liimets kostis seansi järel elevusega, et nii head õudusfilmi pole ta ammu näinud, nautides lugu läbivat kahemõttelisust. Tõepoolest, «Varju all» tekitab küsimuse, kas loo keskmes olevat ema ja tütar, kes pärast pereisa lahkumist sõjapõrgus normaalset elu elada püüavad, on ise vaimselt lagunemas ja reaalsustaju täielikult minetamas või ähvardab neid hoopis kuritahtlik kummitus.

«Varju all» paistab silma ennekõike põhjusel, et pärineb Jordaaniast. Filmi juhatas sisse HÕFFi kunstiline juht Maria Reinup, kes tutvustas ühtlasi uut tegevjuhti Martin Ruusi. Filmi järel vastas publiku küsimustele «Varju all» režissöör Babak Anvari, üks mitmest tänavusest festivalikülalisest. Sain juba vestelda laupäeval linastuva ekstreemse «Baskini» autori Can Evrenoliga, kellega teen väikese intervjuu. 

19.28 Ralf Sauter: Suur osa tänavusest HÕFFist on pühendatud visionäär Karel Zemanile, kellele antakse elutööpreemia. Reedel kell 17.15 alanud «Back Cupi saare saladus», mis valminud 1958. aastal ja põhineb Jules Verne'i ainetel, on üks mitmest Zemani täispikast filmist, mida festivalil näidatakse. Tõeliselt imetabane spektaakel, suurepärane näide loomingulisest eriefektide kasutusest vanas must-valges filmis.

Nn aurupungi ehk steampunki fännidele pakub «Back Cupi saare saladus» palju rõõmu, sest filmis on suur roll mängida nii päratutel õhu- kui allveelaevadel, samuti kõikvõimalikel pisematel masinatel. Kuigi seiklusfilm valminud viiekümnendatel, on selles muljetavaldav stseen, kus seltskond tuukreid võitlevad meresügavuses hiiglasliku kaheksajalaga.

Ulmekirjanik Veiko Belials on aurupungi kohta kirjutanud järgmiselt: «Aurupungi maailm on sünge, ühiskondlik ebavõrdsus on klassiühiskonna näol sinna juba ajalooliselt sisse kirjutatud. Teisalt aga uuem aurupunk pea alati ka lõbus ja mänguline, täis pööraseid seiklusi ja sulandudes sageli kokku ka fantaasiakirjandusega.»

Tänavu suurt HÕFFi algust tähistavat paraadi vahelduseks ei toimunud. Vahetult pärast Zemani lummava seiklusloo linastumist toimus Kultuurikeskuse ees show «HÕFF tantsib», kus rühma õudusfilmidest inspireeritud riietuses tantsijaid kogunes vaatama suur rahvamass. Tänavu on Kultuurikeskuse ees ka spetsiaalne Foodtruck, kust saab vajadusel kehakinnitust. 

17.00 Mõned tunnid enne 11. HÖFFi algust on kultuurikeskuses külastajaid vähevõitu, kuid osa filmihuvilisi naudib kevadist ilma ja võtab õues päikese käes einet või mängib pinksi, vahendab filmikriitik Ralf Sauter.

Foto: Ralf Sauter

Nagu ikka, on Kultuurikeskuses valmis seatud buffet, kust võimalik võtta paari euro eest suppi või 5 euro eest prae.

Foto: Ralf Sauter

Kuigi festivali avamine algab 18:45 keskuse ees - plaanitud on üritus nimega «HÕFF tantsib» -, saab juba kell 15.00 näha esimest filmi, noortele mõeldud «Kurjuse kangelasi». Filmi järel räägivad laulja Helen Adamson ja Daniel Soomer MTÜst Peaasi. Festivali avafilmiks, mis algab kell 19:15, on aga Jordaaniast pärit «Varju all», mis linastub Euroopas esmakordselt just HÕFFil.

Reedel kell 15:00 alanud «Kurjuse kangelased» on provokatiivne hispaania noortedraama, kus teismeline heidikust kooliõpilane Artiz, keda näiliselt kunagi armastatud pole, sõbruneb kahe teise heidikuga. Peagi hakkavad nad koos poodidest asju varastama, huligaanitsema, isegi inimesi vägivaldselt peksma. Kui Esteban ja Sara, Artizi uued kamraadid, tahavad pättusi korda saata rohkem lõbu pärast, siis Artiz tundub lausa sotsiopaat olevat. Film on julm, mõtlemapanev ja traagiline, kusjuures omapärasel kombel ei näe me selle keskmes oleva vandaalide trio vanemaid. Pärast filmi lõppu rääkis Daniel Soomer lähemalt vaimsetest probleemidest noorte seas ja küsis publikult sel teemal küsimusi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles