Lähenemine Jan Kausile, abiks lähedased

Põim Kama
, kriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kausi tekstid ei ole mitte esimesest hetkest sümpaatsed. Need hakkavad meeldima aeglaselt. Ühest korrast lugemisest ei piisa, alles teisel ringil hakkab teos lugejat toitma ja oma tõelist palet avama. Siis kui väljas on rõske ja külm, tuli mühiseb pliidi all ja soe tee aurab tassis. Sellel vaiksel üksindusehetkel hiilib tekst sulle ligi nagu nurruv kass ning toob enesega kaasa soojuse ja läheduse. Just nimelt läheduse, millest raamat ju kokkuvõttes räägibki.

Kuigi autor tunnistab ka ise, et teatud perioodil on ta lähtunud põhimõttest «realism ennekõike», tõdeb ta samas, et realism ammendab ennast väga kiiresti (lk 30). Tõsi ta on, elu kubiseb realiseerumata narratiividest. Ometi ei pääse sellestsamast realismist ka kõnealused miniatuurid. Raamat mõjub pihtimusliku mõttepäevikuna, koosnedes meenutustest, mälestuskildudest, poeetilistest unenäolistest nägemustest, ütlemata jäänud sõnadest ja argistseenidest. Mainitud nimede taga on tunda reaalseid inimesi, kellele tagaselja poolanonüümseid tähelepanu- ja tunnustusavaldusi jagatakse. Leidub ohtralt tsitaate ja viiteid loetud kirjandusele, tegelikult kõigele, mis autorit mõjutanud ja tema hinge puudutanud. Olgu selleks siis pimedas öös välgatavad autotuled või kohviku kõrvallauas märgatud võõras naine, ammuununenud sõbra taasilmumine või aastatepikkune armastus. Aineseks sobib kõik, elu on hirmutavalt inspireeriv.

«Läheduste raamat» on väga enesekohane, maailma vaatlemine isikliku läätse kaudu, suurendusklaas elu pisiasjadele suunatud. Lahtiseks jääb küsimus, kas tegemist on enesekeskuse või empaatiaga; sügavama isikliku läbitunnetatuse ja emotsionaalse intelligentsusega. Kajana jääb õhku autori vajadus tajuda lähedust, end samal ajal sellest distantseerides. Luua enese ja lähedustunde vahele kirjanduslik-tõlgenduslik barjäär. Tekst on vahend, teleskoop, läbi mille kõiki läheduse tuntud ja tundmatuid tähti uurida. Kaardistada hetki, mil «kõik luhtunud soovid on korraga kerged kanda» (lk 52). Eemalt, kaugelt, ohutust ja turvalisest tsoonist. «For here am I sitting in a tin can far above the world,» nagu laulis David Bowie.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles