Kausi tekstid ei ole mitte esimesest hetkest sümpaatsed. Need hakkavad meeldima aeglaselt. Ühest korrast lugemisest ei piisa, alles teisel ringil hakkab teos lugejat toitma ja oma tõelist palet avama. Siis kui väljas on rõske ja külm, tuli mühiseb pliidi all ja soe tee aurab tassis. Sellel vaiksel üksindusehetkel hiilib tekst sulle ligi nagu nurruv kass ning toob enesega kaasa soojuse ja läheduse. Just nimelt läheduse, millest raamat ju kokkuvõttes räägibki.
Lähenemine Jan Kausile, abiks lähedased
Kuigi autor tunnistab ka ise, et teatud perioodil on ta lähtunud põhimõttest «realism ennekõike», tõdeb ta samas, et realism ammendab ennast väga kiiresti (lk 30). Tõsi ta on, elu kubiseb realiseerumata narratiividest. Ometi ei pääse sellestsamast realismist ka kõnealused miniatuurid. Raamat mõjub pihtimusliku mõttepäevikuna, koosnedes meenutustest, mälestuskildudest, poeetilistest unenäolistest nägemustest, ütlemata jäänud sõnadest ja argistseenidest. Mainitud nimede taga on tunda reaalseid inimesi, kellele tagaselja poolanonüümseid tähelepanu- ja tunnustusavaldusi jagatakse. Leidub ohtralt tsitaate ja viiteid loetud kirjandusele, tegelikult kõigele, mis autorit mõjutanud ja tema hinge puudutanud. Olgu selleks siis pimedas öös välgatavad autotuled või kohviku kõrvallauas märgatud võõras naine, ammuununenud sõbra taasilmumine või aastatepikkune armastus. Aineseks sobib kõik, elu on hirmutavalt inspireeriv.