Tartu Kõrgem Kunstikool andis välja professor Peeter Linnapi kauaoodatud raamatu «Eesti fotograafia ajalugu 1839-2015».
Peeter Linnap pani kirja Eesti fotograafia ajaloo
11. mai 2016, 13:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mahukas ja rikkalikult illustreeritud teos käsitleb sidusalt eesti rahvusliku fotograafia kõiki arenguperioode. Tutvustuse järgi on uudses võtmes vaadeldud 19. sajandi fotograafiat, mil eri väljendustehnikates (maal, graafika, fotograafia, jm) pandi alus toonase, realistlikuks nimetatud maailmavaate pildilisele kuvamisele. Käsitlemist leiab tuntud litograafide (Höflinger, Schlater, Stavenhagen, Stern jt) ja fotograafide (C. Schulz, Th. John, Ch. Borchardt, B. Lais, H. Tiidermann, J. Livenstroem, Kristinid, R. Sachker, J. Pääsuke, Ed. Russow, J. E. A. Lumme jt) looming.
Esmakordselt on meie fotograafide tegevus kontekstualiseeritud nii kohalikus kui rahvusvahelises kultuuris. Vaadeldud on ka mujal maailmas tegutsenud eestlastest fotograafe.
20. sajandi alguses hakati fotode abil tüürima faktiivse ja fiktiivse informatsiooni vooge ning visuaalselt defineerima nii tõdesid kui valesid: nende kaudu hakati ka avastama, tõestama, süüdistama, visualiseerima ja teavitama. Ilma fotograafia ajaloo tundmiseta ei saa me endale ette kujutada ei kommunikatsiooni ega kunstiajalugu, teaduslikku empiirikat, perekondlikku ega ühiskondlikku mälu, sündmuste, uudiste, skandaalide jmt loomust ega evolutsiooni.
Et fotograafia näol oli tegemist meediumiga, mis tungis kõikidesse eluvaldkondadesse, siis on selle kujutamisvahendi ajaloo näol tihti tegemist paljude elualade ajalugude ristmikuga: nõnda annab fotoajaloo uurimine meile võimaluse tegeleda ükskõik millise inimtegevuse uurimisega.
Siinses käsitluses pööratud põhjalikult tähelepanu nii I maailmasõja (A. Funk, J. Bockmann, A. Tamm) kui Eesti Vabadussõja (H. Vilper, K. Akel, T. Poska, J. Niilus jt) fotograafilisele palendamisele. Eesti Vabariigi fotograafias on seni teadaolnud fotokunsti (vennad Parikad, H. Malm, J. Mülber, N. Nyländer jt) kõrval eraldi käsitletud tunduvalt moodsamat pildiajakirjandust (A. Kalm, U. Loigom, O. Viikholm, H. Soosaar jt), tuues eraldi välja modernismi tekke just fotograafia selles valdkonnas.
Veel kuuluvad pressiteate järgi selle raamatu avastuslike lehekülgede hulka käsitlused nii 1930., 1940. kui 1950. aastate fotograafiast Eestis. Neil kümnendeil toimus modernse fotokeele väljakujunemine, aga ka autoripositsioonide mitmekesistumine (Eestisse jäänud fotograafid, põgenenud, Siberisse asumisele saadetud ja metsavendadena tegutsenud fotograafid), mis muutis tundmatuseni kogu senist fotograafia üldpilti.
Järgnevatel kümnenditel toimusidki arengud Eesti fotograafias eraldi kodumaal (sotsrealism ja amatöörfotograafia, uusmodernism ja postmodernne vabanemine) ja välismaailmas. Tuntud eesti fotograafe tegutses nii Rootsis (H. Malm, P. Parikas, A. Kask), USA-s (E. Soovere, D. Koppel, A. Kalm, N. Nyländer, E. Epner jt), Austraalias (C. Tanre, A. Maastik, P. Järver jt), Uus-Meremaal (G. Kohlap), LAV-is (J. Kuus), Saksamaal (U. Loigom), Kanadas (O. Viikholm, V. Muikma jt) jm. Küüditatud fotograafidest olid olulised Ants Leitmäe, Aksel Sildos jmt. Niisugused liinid olid meie fotograafias üksteisest eraldatud ja seetõttu vaadeldakse neid eraldi peatükkidena.
Raamatu üheks peateljeks on fotokunsti arengulugu, mida on modelleeritud eelmodernistlikuna (fotograafia, mis matkis muid kunstiliike - 19. sajand, 20. sajandi I pool), modernistlikuna (alates 1930. aastatest), mil fotograafias kujunes välja oma väljenduskeel (1930 kuni 1980ndad: Udo Loigom, Oskar Viikholm, Hans Soosaar jt enne II maailmasõda ning 1960. aastatel grand old man Peeter Tooming, samuti A. ja T. Dobrovolskid, Rein Maran, Peep Puks, Kalju Suur, Isi Trapido, Viktor Salmre jt.) ning postmodernsena (1990. aastad), mil fotograafide looming hakkas teadlikult resoneeruma sotsiokultuuriliste kontekstidega (P. ja E. Linnap, M. Viljus, M. Laanemets, P. Ruber, K. Sukmit, M. Laimre, E. Kiiler jt).
Selliste suurte liikumiste vahele mahuvad ka kontseptuaalse fotograafia ilmingud (J. Okas, T. Tormis, Ü. Josing, J. Müürisepp jt), manerismi mõjutused (T. Kalve, J. Kadarik, P. Laurits, H.-E.Merila jt). Omaette peatükke leiab raamatust ka 21. sajandi fotograafia (D. Tamane, A. Parve, A.-St. Treumund, A. Maasik, T. Muravskaja, L. Siib, A. Hints, J. Krivel, Ü. Tikk, T. Piibemann, K. Vapper, D. Farkas, B. Püve, A. Haas, M. Monko, P. Kuimet, K. Novitskova, J. Samma jpt ) kohta.
Kunstilise väljenduse kõrval vaadeldakse raamatus ka fotograafia arenguid (massi)meedia ning propaganda kontekstides, samuti lähtudes vormiaspektist: fotoalbum, postkaart, ajakirjandus, TV, internet, sotsiaalmeedia. Eraldi tähelepanu on pööratud veel tarbefotograafiale, pildistamise tehniliste vahendite evolutsioonile ja eripäradele ning Estonica'le.
Teos on varustatud mahuka teatmeapartuuriga. Lisaks ulatuslikule ja tihti avastuslikule pildimaterjalile ning põhjalikele nime- ja aineregistritele, leiab nende kaante vahelt ka detailse võrdleva kultuuriajaloolise kronoloogia, mis ulatub fotograafia eelajaloost kuni nüüdisajani välja ja milles eesti kohalikku fotoajalugu taustatakse nii üldise poliitilise ja majandusliku evolutsiooniga kui ka juhtivate kultuurivaldkondade (muusika, film, teater, kirjandus, teadus, tehnika) arengutega meil ja mujal maailmas.
Raamat on mõeldud fotograafia, filmi, ajakirjanduse jt erialade tudengitele, kuid oma üldhuvitavate teemade ja lihtsa kirjutamislaadi tõttu ka kõige laiemale lugejaskonnale.
Teose saatesõnad on kirjutanud Wellingtoni ülikooli kunstiajaloo professor Geoffrey Batchen ning Tartu Kõrgema Kunstikooli kauaaegne rektor Vallo Nuust.