Rahamaailm ja paljasjalgsed

Jaak Lõhmus
, filmiajakirjanik, Cannes
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mina, Daniel Blake» räägib hammasrataste vahele jäänud inimestest.
«Mina, Daniel Blake» räägib hammasrataste vahele jäänud inimestest. Foto: Kaader filmist

Ilmaga pole tänavusel festivalil vedanud, on jahe ja taevas pilves, natuke siiski soojem kui Eestis, see-eest on rõõmsam meel istuda pimedas kinosaalis. Sadade uute filmide hulgast tuleb kümne päeva jooksul avastada need kõige tähendusrikkamad, kuldaväärt lood.

Tänavuse festivali turvameetmetest on meedias juba liiga palju räägitud, olgu lisatud, et tõesti on Cannes´is ratsapolitseinikke näha ja relvastatud sõdureid linna peal. Festivalipalee uksel on küll kahekordne turvakontroll, aga üldist peomeeleolu see ei häiri.

Esmaste isklike muljete järgi - need on küll vaid kolme filmi vanused - näib esiotsa tooni andvat tavaliste inimeste ekraanielu, nii rumeenlase Cristi Puiu «Sieranevada» kui ka briti klassiku Ken Loachi «Mina, Daniel Blake» on n-ö harilikest paljasjalgsetest inimestest.

Erinevalt rumeenlasest, kes kiusab vaatajat pikkade venivate olustikupiltidega - film on kolm tundi pikk -, teeb Loach kiiresti oma filmi tegelased, rataste vahele jäänud inimesed väga sümpaatseks ja suudab valusates olukordades säilitada kord mustema, kord soojema huumori. Inimene on lõppude lõpuks peamine, imelik, et vahel me selle lihtsa tõe unustame. Siin tuletatakse taas meelde.

Kõige enam tähelepanu pärast Woody Alleni avafilmi «Café Society» köitis neljapäevaõhtune meelelahutusseanss, Jodie Fosteri lavastatud «Rahamaailm», George Clooney ja Julia Roberts kinolinal säramas. Meediamaailma kuld ja kard ekraanil - Eurovisiooni päevil nii tuttav teema. Selle filmi pileteid hakati palee ees otsima ja paluma juba neljapäeva hommikul.

Tänane prantsuse võistlusfilm, korduvalt Cannes´is võistelnud ja ka auhindu saanud Bruno Dumonti «Ma Loute» (ühe peategelase nime järgi) on márquezliku fantastilise realismi näide, kusagil Prantsuse rannikul 20. sajandi algul suvitajatega aset leidvad kurioossed ja natuke hirmuäratavad sündmused. Armastuste lugu, aga mitte ainult. Väga hea komöödia, aga mitte ainult. Just sellepärast, et ei tee lihtsalt nalja, vaid püüab ka nn suuremat lugu.

Kus siis muidu seda suurt lugu otsida kui mitte Cannes´i ekraanil.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles