Kuidas (mitte) kirjutada normaalse(s)t

Miranda July Foto: lauren fleishman / scanpix

Raamatu tagakaane- ja kodulehetekst jätab mulje, justkui oleks tegemist täiesti normaalse raamatuga, võib-olla isegi chick lit’iga, mis mind Miranda July loomingu hindajana esiti lausa pelutas. Sest hoopis mingit pöörast fantaasiat, kõikvõimalikke nihkeid ja ootamatusi olen ma July puhul hinnanud

Alates siis tema jutukogust «No One Belongs Here More Than You» (2007, eesti keeles miskipärast pealkirjaga «Siin oledki sa kõige rohkem oma» (LR, 2012. Tlk Carolina Pihelgas)). See kehtib ka tema filmi (mille režissöör, autor ja ka peaosaline ta oli) «Me and You and Everyone We Know» (2005) puhul, mis igal juhul võiks olla filmiformaadi ekvivalent jutukogule, samas kui «The Future» (2011) juba pikka ja ühtset narratiivi taotleb. Nii ka seesama «Esimene paha mees» July esimese romaanina.

Ja õieti ei teegi July romaanis midagi uut, kui võtta kontekstiks ta enda varasemalt kirja pandu. Juba eelnimetatud jutukogus astub meie ette värvikas galerii tegelasi – enamasti naisi –, kes kipuvad olema üksildased ja sotsiaalselt häiritud, võimetud mingisuguseks «normaalseks» kommunikatsiooniks, seda samas siiski mingil moel otsides ja vajades. Nii nägime seal keskealist naist, kes küllalt häirival moel fantaseeris prints Williamist, olemata samas «seda sorti inimene, keda huvitaks Briti kuninglik perekond». (lugu «Majesty»/«Majesteet»). Seal oli ka kummituslik varikuju Steve, keda novelli «Making Love in 2003» (eesti keeli «Armastus 2003») peategelane otsib lihast ja luust meestes ja kelleks võib osutuda sõbranna vähkisurev isa või õpilane erivajadustega laste koolist… See on see July, keda ma ootasin siitki raamatust, ja täpselt tema ma tegelikult eest leiangi, kui olen tagakaaneteksti selja taha jätnud.