Draamal, nii filmis kui päriselus, on alati olnud Cannes’i filmifestivalil tähtis koht, olgu selle etendajaks siis Arnold Schwarzenegger, kes 1977. aastal, Euroopas siis veel tundmatuna, näitas Cannes’i promenaadil filmi «Musklit pumbates» reklaamimiseks oma kehailu, peibutades sellega prantsuse kodanlust. Või filmi «Palgasõdurid 3» staaride seltskond, kes reklaamikampaania käigus sisenes linna kahel sõjaväesoomukil. Või hoopis 2011. aastal eluaegse festivalikeelu saanud Lars Von Trier, kes ütles pressikonverentsil, et mõistab Adolf Hitlerit ning suudab temaga osaliselt samastuda.
Tellijale
Pisarad ja vile Cannes’i auhinnapeol
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Poleemika on tihti saatnud ka Cannes’i võistlusprogramme ja žüriide otsuseid. Seda eriti põhivõistluse puhul, mida on viimasel ajal üha enam mõjutanud poliitilised suhted ja režissööride staažikus.