Pisarad ja vile Cannes’i auhinnapeol

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Xavier Dolan on suisa nutma puhkemas, kui Donald Sutherland teda suure auhinna puhul õnnitleb.
Xavier Dolan on suisa nutma puhkemas, kui Donald Sutherland teda suure auhinna puhul õnnitleb. Foto: AFP / Scanpix

Draamal, nii filmis kui päriselus, on alati olnud Cannes’i filmifestivalil tähtis koht, olgu selle etendajaks siis Arnold Schwarzenegger, kes 1977. aastal, Euroopas siis veel tundmatuna, näitas Cannes’i promenaadil filmi «Musklit pumbates» reklaamimiseks oma kehailu, peibutades sellega prantsuse kodanlust. Või filmi «Palgasõdurid 3» staaride seltskond, kes reklaamikampaania käigus sisenes linna kahel sõjaväesoomukil. Või hoopis 2011. aastal eluaegse festivalikeelu saanud Lars Von Trier, kes ütles pressikonverentsil, et mõistab Adolf Hitlerit ning suudab temaga osaliselt samastuda.

Poleemika on tihti saatnud ka Cannes’i võistlusprogramme ja žüriide otsuseid. Seda eriti põhivõistluse puhul, mida on viimasel ajal üha enam mõjutanud poliitilised suhted ja režissööride staažikus.

Tänavune aasta demonstreeris ilmekalt selle filosoofia nõrkusi. Mitmed nimed, kes varem on siin oma filmidega hiilanud – Park Chan-Wook, Pedro Almodóvar, Brilliante Mendoza, Xavier Dolan, Asghar Farhadi –, jooksid seekord pigem lati alt läbi, jättes programmist veidi nõrgema ja igavama üldmulje kui eelmistel aastatel.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles