Kui Eestiski paljuteatud Jaapani animatsioonikuningas Hayao Miyazaki («Minu naaber Totoro», «Vaimudest viidud») 2014. aastal vanaduspuhkusele siirdus, valisid nii kodupublik kui kriitikud ühehäälselt tema mantlipärijaks 48-aastase Mamoru Hosoda, kes hoolimata oma suhtelisest noorusest oli filmidega «Suvesõjad» (2009) ja «Hundilapsed» (2012) murdnud ennast kiirelt Jaapani animatsiooni tippu.
Tema viimane pikk animafilm «Poiss ja koletis» on meistriteosele lähenev harrypotterlik fantaasiaseiklus suureks kasvamisest, täiskasvanuks olemisest ning üksteisemõistmisest. Film, mis karvavõrdki ei jää alla Hayao Miyazaki Ghibli-stuudio menukitele, pärjati eelmisel aastal Jaapani parima animafilmi tiitliga, purustas kodumaal kassarekordeid ja pälvis samas rahvusvaheliselt märkimisväärse festivali- ja publikumenu.
Filmi peategelane Ren on 9-aastane lahutatud perest pärit jaapani varateismeline, kes ema ootamatu surma tagajärjel otsustab ontlike sugulaste juures elamise asemel kodust põgeneda, elades kodutuna Tokyo meelelahutuskeskuse Shibuya kitsastes nurgatagustes.
Ühel päeval vanemate loata linnas logelevaid lapsi püüdva politsei eest põgenedes põrkab Ren näost näkku kummalise, karu meenutava koletise Kumatetsuga, keda jälitades satub Ren ootamatult inimeste maailmaga üheaegselt eksisteerivasse koletiste võlumaailma. Selle kuningas on kuulutanud välja võistluse enda järgija leidmiseks ning kandidaate on kaks: edukuse musternäidis ja võitluskunstide meister Iozen ning näilisest logelejast Kumatetsu, kellel on küll toorest jõudu, kuid puudub järglasest õpipoiss.
Ei lähegi kaua, kui Kyuta varjunime taha peituv Ren (‘kyuu’ - jaapani keeles ‘üheksa’, viide Reni vanusele) ongi leidnud andekast, kuid logelejast karusest kollist endale isa ning pealtnäha karmikoeline, aga südames heatahtlik Kumatetsu endale õpilase. Pealtnäha olekski kõik lihtne, kui ootamatu paari suhteid ei segaks Reni kohtumine kadunud pärisisaga ning selle tulemusena temas pulbitsema hakkav inimhinge tumedam pool, mis koletiste maailma alla neelata tahab.
Oma eelmistele filmidele sarnaselt keskendub Hosoda taas suureks kasvamise ning täiskasvanuks olemise muredele, tehes seda visuaalselt lummavas ning sarnaselt Ghibli-filmidele soojas ning igale vaatajale naha alla minevas stiilis. Filmis on küllaga võimsaid võitluskunstide stseene, visuaalse detailsusega lummavat animatsiooni ning tõsisemat koputust nii täiskasvanute kui täiskasvanuks saajate südamele, tuletamaks meelde üksteisemõistmise vajalikkust.
Küllaga jätkub «Poisis ja koletises» ka Hosoda firmamärgiks olevad hüperrealistlikke stseene Tokyo argipäevast ning sellest maailmametropoli paikadest, nagu maailmakuulus Shibuya ristmik või olümpiamängude kergejõustikuhall Harajuku moepiirkonnas.
Filmi lõhestavate ootamatute turvakaameralike lõigetega annab Hosoda lisaks märku, et meid ümbritseb alati kui just mitmeid, siis vähemalt teine paralleelreaalsus ning ehk polegi too kollide maailm Wikileaksi ning Snowdeni ajastul kuigi ulmeline - teemad, mis lisaks suurenevale vanemate ja laste eraldumisele on aktuaalsed ka praeguses Jaapani ühiskonnas.
Peamisena siiski, nagu «Harry Potteriski», kannab Hosoda filmi küsimus tasakaalust inimhinges alatasa kempleva headuse ning tumeda poole vahel, mis pahatihti tahab välja pursata ning oma teel alla neelata meie suhteid oma lähedastega. Samavõrd meenutab Hosoda, et meis kõigis on piisavalt headust ja mõistmist oma tumedusega hakkama saamiseks, olgu me inimesed või koletised - leida tuleb vaid usk enesesse.
Vaatama tasub «Poissi ja koletist» minna kindlasti, ja mitte ainult sellepärast, et tegu on suurepärase koguperemeelelahutusega, mis sobib noortele ja täiskasvanutelegi, võttes julgelt mõõtu paljukiidetud Pixari filmidega, vaid eelkõige selleks, et teha lõpuks uks lahti Jaapani tulevase animatsioonimaestro kuningriiki.
«Poiss ja koletis» linastub kolmapäeval kell 19 Tallinna kinos Sõprus
UUS FILM
«Poiss ja koletis»
Režissöör Mamoru Hosoda
Jaapan 2015