Cannes – 20 aastat hiljem ja varem

Jaak Lõhmus
, filmiajakirjanik, Cannes-Tallinn
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Papa Carlo teater», režissöör Rao Heidmets, Cannes´i programmis aastal 1989.
«Papa Carlo teater», režissöör Rao Heidmets, Cannes´i programmis aastal 1989. Foto: Foto: EFIS/Eesti Filmi Instituudi kogu

Tegelikult ei ole Eesti filmindusel vist häda midagi. Või veel  ei ole? Või enam ei ole? Vaat see ongi küsimus. Suure filmimaailma suure peegli ees Cannes’i filmifestivalil ja -turul näed muu seas ka meie filminduse peegelpilti.

Praeguseks on Eesti film olnud suurimaks turuks hinnatava Marché du Filmi lettidel ja vaatesaalides täpselt 15 aastat järjest, 2001 oli esimene kord. Eestisse filmide hankimiseks ja meie veel olematute filmide justkui pakkumiseks pandi filmiturul kultuurkapitali vastsel toel lauake üles esimest korda tegelikult 1996. aastal. Eestit esindasid tookord seal Rivieras Tiina Lokk, Madis Tramberg ja kinoliidu toonane esimees Aare Tilk.

Tõsi, filme Eestis siis ju peaaegu ei tehtud. 1995 oli valminud küll Priit Pärna ja Janno Põldma rahvusvahelist huvi pakkuv joonisfilm «1895», mis tänu YLE osalusele sattus ka teiste riikide müüginimestikesse ja turulettidele. Ning veel ka Renita ja Hannes Lintropi debüütmängufilm «Ma olen väsinud vihkamast», mis esindaski järgneva kahe aasta jooksul Eestit kui filmiriiki maailma festivalidel.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles