Eesti riigi sajanda sünnipäeva mängufilmikonkursi võidufilmidest läheb esimesena võttesse «Seltsimees laps», millega režissöör Moonika Siimets teeb oma kauaoodatud pika filmi debüüdi.
Tellijale
Stalini aega filmitakse nii, et üks silm naerab ja teine nutab
30. mai 2016, 23:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On aasta 1950 Nõukogude Eestis ning stalinlik terroriaparaat töötab täistuuridel. Kuueaastase Leelo silme all arreteeritakse tema koolidirektorist ema ja saadetakse Siberi vangilaagrisse. «Kui sa oled hea laps, siis tulen ma varsti tagasi,» on ema viimased sõnad, enne kui ta püssimeeste saatel ära viiakse. Leelo hinge sugeneb hirm, et just tema on ema äraviimises süüdi, sest ta polnud piisavalt hea. Samal ajal kostavad raadiost helged propagandalaulud, õues marsivad õnnelikud pioneerid, kodu aga piirab NKVD uurija ning Leelo kuuleb pealt täiskasvanute hirme vangilaagritest ja küüditamistest. Selles kahepalgelises maailmas püüab Leelo ema tagasituleku nimel olla võimalikult tubli, kuid satub üha uutesse sekeldustesse ja aina segasem näib seegi, mida hea laps olemine tegelikult tähendab.