Mao ja kassi vahel

Kätlin Kaldmaa
, kirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pajtim Statovci «Minu kass Jugoslaavia»
Pajtim Statovci «Minu kass Jugoslaavia» Foto: Raamat

Pajtim Statovci (snd 1990) on soome kirjanik, kes kaheaastaselt koos vanematega Jugoslaavia Serbia ülemvõimu all olnud Kosovost Soome kolis. Ta õpib Helsingi Ülikoolis kirjandusteadust ja Aalto Ülikoolis stsenaristikat. Enda sõnutsi tuli tal romaani kirjutamise idee ühel päeval poes kaupa välja pannes, ja õhtul koju jõudnud, asuski ta kirjutama. Kirjutas ta nii hästi, et raamat «Minu kass Jugoslaavia» võitis 2014. aastal Helsinkin Sanomate debüüdipreemia ja õigused tõlkida raamat mitmesse keelde olid müüdud juba enne selle ilmumist soome keeles.

Alati on hea, kui teise põlve immigrandid hakkavad uusi kultuuriväärtusi looma, näiteks kirjutama. Sellised autorid toovad alati kaasa midagi uut, midagi põnevat, midagi seniolematut. Suurepärased näited selliste autorite kohta on Sofi Oksanen, Téa Obrecht («The Tiger’s Wife», eesti keelde tõlgitud ei ole), Madeleine Thien, Kim Thúy. Kuna teiselt maalt pärit kirjanike maailmakogemus on laiem, ei piirdu nende raamatute tegevus ainult ühe maalapikese ja seal välja kujunenud ühiskondlik-kultuuriliste normide keskel rähklemisega.

Statovci «Minu kass Jugoslaavias» on kaks esialgu eraldi seisvat liini, mis mõlemad paeluvad ühevõrra. Romaan algab ainult meestele mõeldud tšätivestlusega, esindatud on niihästi Tampere, Oulu kui ka Helsingi, ja peategelasel veab – tema ukse taha jõuab kauni kehaga Ville. See on raamatu üks liin – homoseksuaalse noormehe elu 21. sajandi  Helsingis. Bekimi elus oleks nagu kõik korras – tal on korter, mida ta peaaegu paaniliselt korras hoiab; isa füüsilise jõuga kehtestatud võimu alt pääsenud, käib ta ülikoolis nagu noorele inimesele kohane –, ent seisab tihtipeale vastamisi probleemiga, et on põgenik, et ta ei ole täiesti oma. Ta peab kõike tegema mitu korda paremini kui keskmine soome noormees, aga ometi on ta alati kuidagi kehvem. Näiliselt heatahtlikest märkustest immigrantide aadressil ei tohi ka kuidagi välja teha, need tuleb lihtsalt ära kannatada. Kui Bekim juba immigrandina seisab väljaspool ühiskondlikku kuuluvust, siis seksuaalse vähemuse osana on tema kaasatus veelgi väiksem. Ja kui mingi suhtesarnane toode tema ellu tekibki, siis – ilmselgelt tänu vägivaldsele isale omaseks saanud suhtemudeli tõttu – seab ta selle ohtu. Suhtesarnane toode jõuab Bekimi ellu ööklubis kohatud kassi kaudu, kes end õige kähku tema kodus sisse seab, käpaga diivani käetoele patsutab ning aina nõuab, nõuab, nõuab.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles