Liiga jäik rästikunahk

Madis Kolk
, Teater.Muusika.Kino peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahe ühiskorterisse elama sattunud naise (Maarja Mitt ja Marje Metsur) paralleelne eksistents.
Kahe ühiskorterisse elama sattunud naise (Maarja Mitt ja Marje Metsur) paralleelne eksistents. Foto: Mairi Hüüdma

Maarja Miti, Lauri Kaldoja ja Arthur Arula «Rästik» on taotluste järgi ennekõike ruumispetsiifiline lavastus, mis mitte üksnes ei praktiseeri leitud ruumi kasutades keskkonnateatri printsiipe, vaid loob ja ehitab eri ruume üles juba dramatiseeringust alustades.

«Rästikus» kohtub mitu mentaalset ruumi. Kindlasti ei saa lihtlabaselt sulgudesse paigutada 1979. aastal Mati Undi lavastatud «Rästiku pihtimust», mis osutus kogu tollase NSV Liidu kontekstis mitmel põhjusel legendaarseks ning mis tõenäoliselt mõjutab ka paljude praeguste vaatajate eelhäälestust. Olulisim mõjutavaist tegureist on loomulikult tõsiasi, et koos Maarja Mitiga kehastab naispeategelast ka kolmekümne seitsme aasta taguse monolavastuse esitaja Marje Metsur ise.

Lavastuse üks lähteimpulss on ka «Rästiku pihtimuse» alustekst, Aleksei Tolstoi «Siug». Eesti esimese vabariigi aegsesse Lennuki tänava puithoonesse on aga peale selle mahutatud ka Ene Mihkelsoni «Korteri» õhustikku ning paavst Innocentius III traktaadi «Inimolu viletsusest» mõjutusi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles