Maarja Miti, Lauri Kaldoja ja Arthur Arula «Rästik» on taotluste järgi ennekõike ruumispetsiifiline lavastus, mis mitte üksnes ei praktiseeri leitud ruumi kasutades keskkonnateatri printsiipe, vaid loob ja ehitab eri ruume üles juba dramatiseeringust alustades.
«Rästikus» kohtub mitu mentaalset ruumi. Kindlasti ei saa lihtlabaselt sulgudesse paigutada 1979. aastal Mati Undi lavastatud «Rästiku pihtimust», mis osutus kogu tollase NSV Liidu kontekstis mitmel põhjusel legendaarseks ning mis tõenäoliselt mõjutab ka paljude praeguste vaatajate eelhäälestust. Olulisim mõjutavaist tegureist on loomulikult tõsiasi, et koos Maarja Mitiga kehastab naispeategelast ka kolmekümne seitsme aasta taguse monolavastuse esitaja Marje Metsur ise.