Ühtaegu ehmatav ja võluv õudusfilm

Ralf Sauter
, filmikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuri vaim üritab kontakteeruda pere noorima tütre kaudu.
Kuri vaim üritab kontakteeruda pere noorima tütre kaudu. Foto: Kaader filmist

Olles lavastanud mitu edukat väikese eelarvega õudusfilmi, nende seas «Sae» (2004) ja «Astraali» (2011), sai kineast James Wan mõne aasta eest Universalilt lahke pakkumise vändata «Kiirete ja vihaste» seitsmes film. Austraallasest filmitegija ei osanud pakkumist vastu võttes ette näha, et selle filmimine kujuneb enneolematuks proovikiviks noore peaosatäitja Paul Walkeri ootamatu surma tõttu.

Kuigi Wan ülesandega ootamatust takistusest hoolimata eeskujulikult toime tuli, loobus ta võimalusest lavastada ka järgmine «Kiirete ja vihaste» jagu, otsustades naasta žanri juurde, mida ta enim armastab – see on õudusfilm. Wani järjekordne hitt, 20 miljoni eest tehtud vanamoeline tondilugu «Kurja kutsumine» (2013) võitis nii kinopubliku kui kriitikute südame ning teenis maailmas üle 300 miljoni dollari. Kuna film nõnda kasumlikuks osutus, olnuks stuudiost rumal jätta järg tegemata.

Pärast «Kurja kutsumist», vaieldavalt kvaliteetseimat viimaste aastate Hollywoodi õudukat, poleks julgenud arvata, et Wan ennast rohkem ületada suudab, kuid «Kurja kutsumine 2» on üks vähestest säravatest järjelugudest, mis eelmisele jaole silmad ette teeb, jutustades palju nüansseerituma loo ning paistes välja veelgi filigraansema teostuse poolest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles