Rakveres algab täna laupäevani kestev etenduskunstide festival Baltoscandal, mille kunstiline juht on Priit Raud. 14. korda toimuva rahvusvahelise festivali põhiprogrammis on 12 lavastust 11 riigist ja nelja päeva jooksul saab näha 22 etendust.
Baltoscandalil näeb teatri moodi teatrit
5. juuli 2016, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
- Priit Raud, mille poolest on tänavune Baltoscandal eriline?
Naljaga pooleks võib öelda, et kava on teine. Minu jaoks on iga festival eriline, sest ta sünnib iga kord uuesti, ja alati on pisut ettearvamatu, kuidas lavastused koos mõjuvad. Kaks aastat tagasi oli kogu maailm teistsugune, seetõttu ka festival. Mina tunnetan hinges ärevust, arvan, et kunstnikud tunnevad sama.
On huvitav, et sel aastal on lavastused tekstilised. Väga tihti seda Baltoscandalilt ei oodata, ent mitte sellepärast pole tänavu kavas palju teksti – sõna ja teksti jõud on teatris lihtsalt kasvanud, mõnikord on sõna sama tähtis kui tegu. Selliseks lavastuseks on näiteks Dead Centre «Chekhov’s First Play», aga ka Tim Etchellsi ainult tekstil põhinev «A Broadcast / Looping Pieces».
Kuid kavast leiab ka lavastusi, kus pole üldse teksti, näiteks Marco Berrettini tantsuetendus «iFeel2», Renate Keerdi «Põletatud väljade hurmaa» ja Philippe Quesne «The Night of the Moles (Welcome to Caveland!)».
NO99 lavastuse «El Dorado: klounide hävitusretke» tekst on tähtis ja hea, kuid samas toimib lavastus lihtsalt visuaalina. Kusjuures mõlemat pidi moodustab lavastus terviku, milles näemegi tänapäeva etenduskunstide trendi.
Võrreldes varasemate aastatega pole seekord nii palju muusikat ega performance-art’i. Võiks öelda, et sel korral näeb rohkem teatri moodi teatrit, mis toob kaasa vähese etenduste arvu, sest lavade ülesehitamiseks kulub rohkem aega. Lavastused on tehniliselt suuremad kui varem.
- Mis on need kolm lavastust, mida kindlasti peab nägema?
Toon välja lavastused, millele on võimalik veel pileteid saada, sest tegelikult soovitaksin loomulikult kõiki. Meil on kõik lavastused võrdselt head.
Marco Berrettini lavastus on minu viimase paari aasta suurim elamus tantsuteatris. Vaatamata sellele, et see on minimalistlik töö luuakse laval väga võimas maailm ja atmosfäär. Soovitan seda kindlasti. Samuti iirlaste Tšehhovi lavastust «Chekhov’s First Play», mis on lihtsalt nii mitmetahuline.
Rahvusvahelised festivalid võimaldavad meil Eestis loodud lavastused panna muu maailma konteksti. Igas riigis tehakse lavastusi, mis on olulised vaid oma riigis, siinses kontekstis. Samas on lavastusi, mida saab võrrelda maailmas tehtavatega. Siin pean loomulikult silmas teatrit NO99. Kui «El Dorado» panna Eesti festivalile, siis mõjub ta erandlikuna, kuid kui viia rahvusvahelisele festivalile, siis näeme, et ta on õiges kohas, oma kodus.
- Festivali üks märksõna on kangelased. Priit Raud, kes on teie jaoks kangekased?
Kindlasti inimesed, kes on ausad. Nende eriala ega amet pole oluline, olgu nad poliitikud või loojad, ehk siis kõik ausad inimesed, kes ei tee midagi millegi pärast. Inimesed, kes jäävad alati iseendaks. Kui sa oled kogu aeg aus, siis tihtilugu ei suhtuta sinusse kõige paremini, seega pead sa sooritama tõelisi kangelastegusid.
Dead Centre «Chekhov’s First Play»
Tim Etchells «A Broadcast / Looping Pieces»