Milena Busquets «Ka see läheb mööda»
Hispaania keelest Anna-Maria Penu
Petrone Print, 150 lk
Lõdvapoolne leinaaeg
20. juuli 2016, 17:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaadake tõele näkku, kes see suvel ikka nii väga lugeda viitsib. Ega päikese käes ju tohigi, paber peegeldab silma ja pärast nenditakse, et vastupidiselt kellegi Darwini väidetele pärined otse küülikust.
Vähemalt mitte midagi ränka. Vahel, kui eriline tellis pihku satub, tahaks ära kaaluda küll, et kas annab keskmise hundi surnuks lüüa või jääb kuts ainult uimaseks. Eriti kui on hirmuäratav pealkiri, mis sisaldab võikaid sõnu: sajand; ajastu; peajooni.
Ses mõttes on sinane köide teile tõeline õnnistus, kui enam ei viitsi niisama peesitada, kui hakkad, nagu viimane ärapööranud eestlane, palavust kiruma, aga kallid kordumatud puhkuseminutid tuleks kuidagi sirgeks lüüa. Oleks ju piinlik jõllitada vabast ajast arvutit, hoidku veel sinna oma varvaste pilte riputamast. Lugemine jätab vähe nutikama mulje, pealegi saab seda enamasti vabas õhus teha.
Niinimetatud kerge lugemine. Ei see vaeva teie pead liiast, pane küüsi närima, sülle langetama ja järele mõtlema. Kuid miks peakski üks raamat olema nagu külmast mannapudrust läbi närimine. Võib külla olla mõnus nagu külm valge vein kuumal suvepäeval, soovitavalt millegagi lahjendatult.
Milline joomaaeg siin voolab ohjeldamatult. Kanepit, muud head paremat vahele. Kuigi kibe leinaaeg käsil, peategelannal ema värskelt läinud teisele poole. Peaks halama, aga ei oska. Pigem meenutada ja tunda, et ega ema väga ei tundnudki. Oli karm elueit... justkui... justkui ei olnud ka. Nii on parem elada. Sest võti on raamatu pealkirjas. Kõige karmimgi kurbus ei saavat kesta üle aasta, muidu oleks inimkond ammu masendusse koolnud.
Niisiis laseb neljakümnendate alguses peategelanna elumere lainetel üle pea voolata. Üks paras pidu sinus eneses, kena Kataloonia kombe kohaselt ära kustumata, enamvähem teovõimeliselt toime panduna. Vahepeal siiski vilksatab, tuksatab, aga sõbrannasid, kes rõõmsalt valmis järjekordse pläru keerama, on. Veini on niikuinii. Mehi kah. Paremaid, vähem paremaid. Kuigi üks neist saab ka hundipassi ja kirjeldus, kuidas äsjane väärt vennike järsku omandab kõverad jalad, plekilised hambad, muidu ebahügieenlise olemuse – ema poleks sihukest troppi heaks kiitnud – on ülivõrdes äge. Paneb veel rohkem naisi kartma kui seni!
Vist ainult naised sest teosest päriselt aru saavad. Meesterahvas on liiga lühikese mõistusega, komistab kogu aeg järjekordse kirjelduse otsa, mis kellelgi mingil hetkel seljas. Noh, me polegi siin peategelased, vaid kõigest hellebardimehikesed seitsmendast üheksandani. Leppigem, mingem oma vandenõu; seiklus; pettus jm sõnu sisaldavate telliste manu tagasi.
Ja, moraalijüngritele, lõpuks leitakse sassis linade vahelt, ümberläinud tuhatoosi tagant, tublidus ka üles.
Nagu peab.